kolmapäev, 15. november 2017

Timm Thaler ehk Müüdud naer - NUKU


James Krüssi kirjutatud lastekirjanduse maailmaklassika Nukuteatri laval on saanud kõvasti kiita nii lastelt kui täiskasvanutelt. Ühtviisi hääletati see käesoleva aasta kevade lõpus eelmise hooaja publiku lemmiklavastuseks kui ka anti (jagatud) "Lipulaeva", ehk hooaja parima lavastuse kolleegipreemia.

Minu tutvusringkonnas on see samuti tekitanud kõneainet, sest paljudele on lapsepõlevest raamat tuttav ning mantlipärijal on see parajasti ka just praeguses, ehk 5.klassis kohustuslik kirjandus. Ja millise suurepärase võimaluse annab nüüd Nukuteater neid lugemismälestusi elustada või siis hoopis kinnistada visualiseeringuga äsjaloetud raamatut! Või nagu minu puhul - täita see auk harituses, sest kuigi terve elu on see raamat mu teadvuses figureerinud, pole selle lugemiseni millegipärast siiani veel jõudnud.

Timm Thaler'i loo põhi on justkui segu paljudest tuttavatest lugudest ja muinasjuttudest - Tuhkatriinulik algus - ema sureb, isa toob koju kahtlaselt käituva kasuema, kes eelistab oma poega; Väike Merineitsi - Timm müüb oma naeru selle eest, et võita kõik kihlveod, mis ta iganes sõlmib; edasi kõikvõimalikud mereseiklusjutud ning lõpus üldse kõik muinasjutud, sest paha saab palga ning hea leiab lahenduse oma murele. Kõik see segatuna ühte seikluslikku teekonda, kus varitsevad ohud ja põnevus, ent samas leiab ka sõpru ning avastab maailma ja elulisi õppetunde ripub okstel nagu õunu... ainult, et neid pole noppida vajagi, sest need potsatavad ise Sulle pähe :)

Mul oli tekkinud eelarvamus tänu lavastuse reklaamile, et tegemist saab olema väga tugeva kunstilise kujunduse ning uhkete kostüümide ja isegi ajastut rõhutavat kujundust kasutava lavalooga. Sellepärast esialgu tundus lava kuidagi plass ja ilma nukuteatrilike värviliste dekoratsioonideta, ent tegelikult lugu ise on üllataval kombel samuti üsna mustades ja hämarates toonides ("rõõmutu", sest naer on müüdud mehele, kelle suus see naer ei kõlagi eriti "rõõmuna") ning kujunduses on mängitud mobiilsusele - trepid liiguvad ning moodustavad vajalikke konstruktsioone või erinevaid mängukohti- ning tasandeid, kus siis parajasti lugu hargneb. Samuti on osavalt kasutatud videotausta ja seega otsest vajadust värviküllasele ja staatilisele lavakujundusele polegi. Pigem vastupidi - lugu on ju hoogne ja peategelane pidevas liikumises - Timm reisib läbi lavastuse ning seega on selline lahendus ideaalne.

Nukkudega palju tegemist ei ole, näitlejad mängivad oma kehadega... vaid paar korda - korra laval mängitava "nukuteatrina" kuhu Timm satub ja korra on lavastaja Taavi Tõnisson toonud sisse Timm'i kaelast allapoole keha "nukuna", kui Timm on alles pisike jüts. Ja see mõjub mõnusalt koomiliselt. Lavastajatöö ülejäänud kaks tipphetke olid minu jaoks see kuidas oli lahendatud ema surm... lastele natuke mõtlemiseainet ja arusaamist, et "trepp", mida mööda ema lavalt lahkub, on "taevatrepp". Ja üldse kogu lavastuse võimsaim ning atmosfääriküllasem stseen oli "torm merel". Sada lampi, mis erineval kõrgusel õhus hõõgumas - otsene seos justkui tormiga esmapilgul puudub, tormi ajal ju tähed ei sira taevas ega ka muud seletust nendele "tulukestele" ei osanud seal kohapeal leida, siis ometi see õhkkond mis tekib, on maagiline ja "ilus". Ainus natuke imelik lavastuslik komponent, mis häirima jäi, oli Timmi voodi. Kuna pole lugenud, siis ma ei tea, kas raamatus oli kirjutatud kuidagi samamoodi, nagu Harry Potter'i trepialune "kamber", aga kuidagi kohtlasena mõjus selline lahendus ning ei oska täpselt öelda, millepärast... ka see, et hiljem tükis sama koha üle ka liigutakse või siis ei mõjunud see voodi piisavalt "kehvana", igatahes imelik mulje jäi ning riivas õige pisut silma läbi tüki.

Nagu öeldud, siis raamat on mul lugemata ja seega Urmas Lennuki dramatiseeringule otsest hinnangut anda ei oska, aga Lennuk on nii proff, et lavale seatud loo suhtes mingeid etteheiteid küll pole. Kõik on sujuv ja tundub, et see muinasjutt ning "seikluslik teekond" loob lavastajale hunniku nuputamisülesandeid, millele dramatiseeringuga allahindluseid pole küll tehtud :)

Olen kuulnud, et Mihkel Vendel peaosas Timm'ina on pannud Nukuteatrisse samme seadma ka mõned "tüdrukud", kes teevad seda ilmselt pigem rohkem Mihkli pärast kui Nukuteatri lavastuse pärast ;) Ja Mihkel uue lavajõuna Nukuteatris ongi huvitav. Minu jaoks on tema "lavakeel" veel tundmatu maa, sest siiani olen näinud teda ainult "Thijl Ulenspiegel"is kus ta väikses kõrvalosas positiivselt silma jäi ning "Mees, kes ei teinud mitte midagi", kus ta minu jaoks kogenumate tegijate mängu varju jäi ning karakteriloomeni vähemalt minu nähtud etendusel ei jõudnudki. Aga sellel tükil olid palju suuremad probleemid (kõige suurem kivi dramatiseeringu kapsaaeda), seega ma ei hakkagi siinkohal tollesse Mihkli rolli süüvimagi. Ent seda positiivsem üllatus oli teda näha Timm'ina. Selgelt on veel arenguruumi ja psühholoogilist mängutasandit veel väga märgata polnud (näiteks erilist kaastunnet ta tegelane vähemalt minus ei äratanud), kuid positiivselt üllatasid tema ekspressiivsemad misanstseenid, kus ta näo või kehaga mängis või liigutustega just sobivalt üle pakkus, mis sedasi andis hoogu ja elu karakterile juurde. Kogu see ülerõõmulisus, mis oli vaja kontrastiks hilisemale naeruta olekule välja mängida, selle Mihkel ka oma Timmi paneb. Eks kogu trupp mängis oma karakterid natuke elust elavamaks, sest ilmselt selline on lavastaja nägemus, ent ühtlasi sobisidki just siia - seiklusliku ja muinasjutumaigulise mängu konteksti. Ühelt poolt tegi kogu asja veelgi ägedamaks ning ühtlasi lapsesõbralikumaks, karikatuursemaks ning kergemini vastuvõetavamaks, isegi justkui "multifilmilikumaks".

Selles suhtes meeldisid kohe eriti Kuressaare Linnateatrist kaasatud Risto Vaidla ning Von Krahli Teatrist laenatud Ott Kartau kaasamine, et mõlemad tõid natuke omamoodi karikatuursust mängu sisse ja selgelt oli näha ka see mängulust, millega mõlemad mehed oma karaktereid lõid. Risto (naljakas, aga juba lavakast alates olen mõelnud, et huvitav, kas nad on Riho Rosbergiga sugulased... ja siin nad mängivadki koos ning mu arvamus sai endisesti veel rohkem hoogu juurde - võib muidugi olla, et ma olen ainuke, kes neis sarnasust näeb? Nad võiksid väga edukalt mängida mõnes tõsisemaski tükis isa ja poega) põlvpükstes klanitud juustega Timmi kasuvennana teeb ühe eriti koomiliselt laheda karakteri ja Ott on kui loodud merekaruks oma suure punase habemega - piip ka veel suur ja nii ehe ta ongi :) Oti karakteris on mingit sõnulseletamatut soojust ja turvatunnet ja seda ju Timm vajab ka. Nii on tal pärast isa surma vähemalt keegigi, kes tema poolt on. Selline tasakaal on ka dramaatiliselt vajalik, siis ei ole Timm nii naeru ostnud rikkuri kui ka rahaahne kasuema ja seeläbi kogu näitemängu maailma vastu üksi. Ja see on hea tunne.

Riho Rosberg'i "Parun Taruk" - naeru ostnud ilgusena pole ju tegelikult paha inimene - aus kaup - naer kihlveovõitude vastu. Aga ometi mõjub ta pahalasena. Õige pisut (ilmselt naeru pärast) meenutas Jokkerit Batmanist. Kuigi "kloun" ta pole... otse vastupidi, rikkur ja "tähtis" parun.  Samas mis inimene see on, kes ilma teiselt inimeselt naeru ostmata naeru ja rõõmu elust ei leia... eriti kui on sellised rahahunnikud olemas? Järjekordne tõestus, et raha ei too rõõmu ja seeläbi naeru endaga kaasa... Timm'i pealt jäi mulje, et naer ongi rõõmu tundmise algtingimuseks. Ilma naeruta rõõmu tunda polekski nagu võimalik. Samas väidab loo tekst, et naeruoskus inimesi loomadest eristab... seda me kindlalt ei tea... võib-olla oskavad ka loomad (tekstis kasutatud sõna "tõbras") naerda, lihtsalt me ei tea, millisena nende naer avaldub... Rosberg oskab end mõjuvaks mängida ning tekib huvitav dilemma, sest ühest küljest on ta karakter natuke hirmutav, ent samas on ta vaja ju kätte saada, et temalt naer tagasi saada...

Tarmo Männard isana on nunnu. Soe ja poja eest hoolitsev. Kuigi huvitav, et nii pisikesed vanemad nagu Tarmo Männardi ja Tiina Tõnise tegelased on nii pikka kasvu poja saanud ja veelgi imelikum on isa, kes oma poja viib käekõrval hasartmängu mängima hipodroomile. Võib-olla lihtsalt pole meie kultuuris see hipodroomindus nii populaarne... aga lapsele hobuste võiduajamisega hasartmängu õpetamises siiski ma leian on midagi natuke nihkes...

Liivika Hanstini mängitav kasuema pole ka otseselt väga kuri. Aga ülbe ja rahaahne ja oma poega kasupojale eelistav ning lõppude lõpuks eelkõige omakasupeal väljas olev naine on ta küll. Liivika mängib oma karakterit huvitavalt stambivabalt ja mõnusalt sellistest tavalistest "pahadest kasuemadest" teistsuguseks - omanäoliseks. Mihkel Tikerpalu purjus kaptenina ja Tiina Tõnis Timmi emana ning nad mõlemad ka hulgaliselt muudes pisirollides on ka igati omal kohal.

Ettevaatust - siinses lõigus on spoilerid! Hüppa järgmise lõigu juurde kui plaanid ise minna vaatama! Usun, et see tükk oleks minule sisulises mõttes tunduvalt rohkem meeldinud, kui ma poleks kohe algusest peale hakanud mõtlema, et miks Timm küll kihla ei vea, et ta oma naeru kohe tagasi saada. Kahtlesin, et siis tekib mingi sytax ja see pole võimalik... seda tükis lahti ei seletatud ja sellepärast natuke häiris kogu see jantimine ja paruni tagaotsimine ning mõtlesin, et annan andeks kui pärast siiski mingi teine lahendus leitakse... Samuti kohe kui mainiti nime Taruk, mõtlesin, et see on tagurpidi Kurat ja hiljem tehti sellest veel suurem "teema" kuigi see oli arusaadav niigi...

Võib-olla täiskasvanu rikutud ja laste rikkumata meel eristuvadki selliste tähelepanekutega ja endale esitatud või esitamata jäetavate küsimustega loo käigus. Selles mõttes oleks targem ilmselt seda tükki vaadata nii nagu see tuleb ja kuidas seda esitatakse ning mitte väga palju kaasa või veel hullem - ette mõelda... pigem lihtsalt kaasa elada ja samm sammult see teekond Timmiga kaasa teha... Siis on nauding ja elamus suurem!

Arutasime vaheajal lapsega ka teemadel, et kas ise müüks oma naeru ära mingi rahasumma eest. Lapse vastus oli pikemalt mõtlemata kindel ei - sellist summat ei ole olemas... mina mõtlesin, et mingi summaga hinnalipik sellel ilmselt oleks... Ei teagi, kas vastureaktsioonina kõrgideoloogilisele peasurutud nõukaaegsele kasvatusele, tänu tohutule rahaahnusele või lihtsalt täiskasvanulikule pragmaatilisusele.... Usun, et lapsena oleksin minagi olnud kategooriline ei-vastaja... kas seegi eristab lapsi ja täiskasvanuid... või mis hetkel või mis ajendil see moraal niimoogi praguneb ja kildudeks lendab? Aga kui naerul on olemas hind, kas siis ka sõrmel, käelabal või tervel käel ka? Või müüa ära mingi hinna eest oma juuksekasv? Ja kui edasi filosofeerida, siis lisaks sellele, et Sul endal oma naeru on vaja, on seda vaja ju ka teistel, sulle lähedastel ja armsatel inimestel...

Samas miks peaks naeru ära müüma? Miks üldse peaks midagi sellist ära müüma, mis on omane, kallis või hea? Selliste asjadega on ju ikka nii, et ei tea, millal hakkad kahetsema... ja tagasi saada ei pruugi äramüüdud asja enam kunagi... Teisalt inimene kahetseb ikka peamiselt asju, mis ta tegemata jätab... tehtud asju nii naljalt ei kahetse, nendega "lepitakse"... No õnneks naeru müümine otseselt pole ka võimalik... ja kes seda ostakski... kõigil on ju "enda oma" :)

Hinnang: 4- (Lavastusena road-movie'lik ning muinasjutuline seiklusrännak maal ja merel. Dünaamiline ja hoogne lavastus pakub põnevust ja kaasaelamist. 2 ja pool tundi istuvad ka väiksemad lapsed hiirvaikselt ja jälgivad seda teekonda. Klassikaline lugu on omade nõksudega ning huvitava trupi poolt elustatud. Mitte väga emotsionaalne, aga mul on tunne, et tänapäeva lastele just sellised lood meeldivadki. Igatahes minu 11-aastane tütar andis väga kiitva hinnangu. Isegi tunduvalt kõrgema kui paps. Samas ka lastevanematel huvitav jälgida. Ei mingi titekas, ega ka väga lihtne lugu. Piisavalt põnev. Elamuseks muutis selle minu jaoks lõppkokkuvõttes eelkõige lavastajatöö, kaks külalisnäitlejat ning trupi ansamblimäng.)

----------
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siin kasutatud foto):


Timm Thaler ehk Müüdud naer

Autor: James Krüss
Dramatiseerija: Urmas Lennuk
Lavastaja: Taavi Tõnisson
Kunstnik: Marion Undusk
Helilooja: Aleksandr Žedeljov (Faershtein)
Valguskujundaja: Priidu Adlas
Videokujundaja: Kristjan Suits
Koreograaf: Olga Privis

Esietendus: 30. aprill 2017
Vanusele 10+
Kahes vaatuses, 2,5 h

Mängivad: Mihkel Vendel, Riho Rosberg, Mihkel Tikerpalu, Liivika Hanstin, Tiina Tõnis, Tarmo Männard, Ott Kartau (Von Krahli teater), Risto Vaidla (külalisena)

Müstiline visuaalpõnevik James Krüssi romaani põhjal vanusele 10+

Mis tõprast eristab meid, naer on see. Nii inimest võid tunda sellest sa, et õigel hetkel naerda suudab ta! – James Krüss „Timm Thaler ehk Müüdud naer”

“Timm Thaler ehk Müüdud naer” on James Krüssi samanimelisel raamatul põhinev lavastus, mille nimitegelane Timm müüb oma naeru salapärasele parun Tarukile. Vastutasuks omandab ta võime võita kõik kihlveod, mille sõlmib. Kas naeru on võimalik müüa? Kas naeru on võimalik osta? Kas raha teeb õnnelikuks? Kas ilma naeruta on võimalik õnnelik olla? Mida teeksite teie, kui kaotaksite ühel päeval võime naerda?
On öeldud, et naerul on inimesi ühendav loomus. Naer vabastab, aitab toime tulla raskustega. Oskan naerda, see tähendab, et suudan mõelda. Kui Timm saab aru, et koos naeruga müüs ta ära ka enda hinge, asub tarmukas poiss teele, et leida parun ning oma naer tagasi saada, maksku mis maksab. 

Kuigi raamat on kirjutatud 1960ndatel, suudab see lugu kõnetada ka täna. Aeg on muutunud, poliitiline maailmakord on teisenenud, aga inimolemuse põhialused on jäänud samaks. See müstiliste sugemetega kriminull, millesse mahub lootust, pettumusi, põgenemist ja tagaajamist, on üks kõige ilusamaid lugusid, mida tean. – Taavi Tõnisson, lavastaja

Kuula helilooja Aleksandr Žedeljovi loodud muusikat lavastustusele siit.

kolmapäev, 8. november 2017

Perekond Linden - Vanemuine


"Perekond Linden"-i vaatamist varjutab minu jaoks vahetult kohe pärast saalist lahkumist saabunud teade Aarne Üksküla surma kohta. Mõtlesin kas üldse kirjutada sellest tükist... Mõtlesin, et huvitav, kas näitlejad teadsid juba mängides, mis on juhtunud... Raivo E.Tamm lahkus vahetult enne algust saalist - ei tea, kas ka just sellepärast või läks ta lihtsalt korraks välja. Lisaks minu suur lemmik Külliki Saldre oli harukordselt eemalolev seda rolli mängides, isegi puterdades sõnadega. Ma pole kunagi sellist rabedat mängu temalt varem näinud. Ka Hannes Kaljujärv käis tunnetuslikult natuke sisse ja välja rollist. Kui seda teevad noored ja rohelised näitlejad, siis on see ju seletatav, aga sellised vanad proffid... Muidugi põhjused võivad ka miljonis muus kohas olla. See viis omakorda jälle mõtted näitlejaameti juurde, kui raske võib ikkagi olla mängida nö. "iga ilmaga"... iga tujuga, igas eluolukorras, mis tahes inimeste oma päris elus toimumas on. Me oleme ju kõik ikkagi vaid inimesed ning kui tobe siis kui minusugune oma elamuste-arvamuste jagaja satub just sellel korral saali ning ei saa oma elamust kätte või näeb seda "rabedat" või "100% mitte-kohalolevat-mängu" ning teeb siis oma kaugeleulatuvamad järeldused sellest või kasvõi paneb ka ainult siin blogis märgi maha negatiivse arvustusega... Samas kriitika loomus on kritiseerimine... Ei pea ennast küll kriitikuks, vaid pigem "elamuste kogujaks ning -peegeldajaks" ja kuna seekordse teatrikülastuse kogemuse summas olid ka sellised "liidetavad", siis tuleb lihtsalt need kõik arvesse võtta ning kirjutada mõttevool "Perekond Linden"i nimelise lavastusega seotust siia üles just selliselt pinnalt.

Huvi selle tüki vastu tekkis eelkõige tänu näitekirjanik Priestley'le. Mõni aasta tagasi Tallinna Linnateatris sama mehe kirjutatud "Aeg ja perekond Conway" on üks ilusamaid ja mõjuvamaid viimaste aastate lavastusi. Natuke ootasin seetõttu ka seekord sellist "ajaga" mängimist, sest millegipärast tundsin seda "õhus"... ent seekordne näitemäng leiab aset üsna lühikese aja jooksul ning mingit ajas hüppamist edasi ega tagasi ei toimu (nagu Linnateatri lavaloo puhul).

Põhimõtteliselt jutustatakse meile lugu ühest Briti perekonnast, mille lagunemise juured on juba näidendieelses ajas. Kõik kulmineerub selleks hetkeks, kui perepeaks olev ülikooli professor on pidamas oma 65ndat sünnipäeva ning on samaaegselt kaotamas oma töökohta, kuna ta ei saa hästi läbi uue koolijuhiga.

Elatakse 2. maailmasõjajärgset aega ning päris huvitav oli seda tunnetust sealt aduda, kuidas inimesed, kes olid ka 1.maailmasõja üle elanud, neid mõlemaid sõdasid endaga kaasas kandsid. Kuigi sõjad on sisulises mõttes vaid karakterite pagasis, lugu ise keskendub ikka rohkem inimsuhetele ja olulistele elulistele valikutele. Valikutele, mis võib-olla sõda on vaid nö. edasi lükanud ja kui kogu see väline segadus on möödas, tuleb ka sisemised segadused "ära koristada".

Esialgu olin kergelt pettunud selles, mida nägin. Kuidagi lihtsake tundus kõik ja mõtted, millele olen juba varem ammu ning korduvalt mõelnud - peamine neist kompromisside tegemine armastatu huvide ning temaga kooselamise ja oma elu elamise kaalukaussidel. Kuid lisaks veel terve rida küsimusi ja karakterite valikuid, näiteks - kuidas vanemana võtta vastu lapse abi; kuidas õpetajana toime tulla teadmisega, et need keda Sa õpetad, otseselt ei vajagi sind (teadmisi võib ju edasi anda ka keegi teine), kuigi ise õpetajana tahad olla olulisem ning investeerid ju kogu oma hinge sellesse; olla olemas ka vanematele, samas kui Su oma elukaaslane ja lapsed ju muidugi on prioriteediks jne.
Eks igaüks tunnetab ise, mis on tema sisemised vastused nendele küsimustele ning seega ka siis mõistab neid karaktereid või vastavalt hoopis mõistab hukka.
Seega mida lugu edasi ja eriti pärast terviku nägemist veel neid mõtteid kokku ja lahku pannes kasvab saadud elamuse väärtus.

Lilja Blumenfeldi kunstnikutöö on väga ilus ning atmosfääriloov. Justkui natuke räämas ja sõjajärgselt koltunud värviga, isegi justkui tahmased töölisklassi kodulikud seinad, kuigi õpetlaste perele sobiliku raamaturiiuli ning muu vastavaga. Samas nendele räämas seintele kontrastina väga naiselikud naised oma siidisukkade, seelikute-kleitide ning sätitud soengutega. Mehed kandsid ülikondi ka koduses miljöös ning seitel oli juuksepumatiga sätitud... kui Sa just kergelt hajameelne professor polnud, kellel miljon mõtet peas ja segamini nii pere kui töö kui elamismured... Imeilus ja ajastut tabav.

Lavastuslikust küljest ei saanud ma algusest peale kuni lõpuni aru, miks ei võinud toa keskmes olnud laud olla 2 meetrit publikule lähemal? Vahepeal kui külgedel tegelased natuke publikule lähemale tulevad, ehk lavaaugu seest saali, tekib nendega parem kontakt, karakterid mõjuvad tugevamalt ning isegi hääl kostub paremini saali. Muidu oli selline tegevuste voolavus mõnus. Stseenide üleminekud kohati täpsust vajavad (ja täpsed nad ka olid) ning lavastaja Peeter Raudsepp'a poolt hästi komponeeritud.

Oma siinse jutu alguses väikseid kriitikanooli saates õhku näitlejate suunal oli mõnevõrra eksitav. Kuigi Hannes Kaljujärv tõesti oma rolliga mängu sisenedes mõjub väga osavalt omanäoliseks mängitud karakterina, hoides justkui oma keha teataval moel ja füüsiliselt professor Lindenile oma nägu andes, siis tüki käigus vahepeal kaob see omamoodi jutkui armas sellele tegelasele näitleja poolt kehahoiak käte-hoidmisega. Kuid õnneks leidis ta mängu käigus selle uuesti üles. Mingis mõttes meisterlik, sest see muutis minu poolehoiu temale... eriti olukorras, kus naine, kes on pidanud oma elu sättima mehe järele ning justkui nõuab, et nüüd mees annaks naise soovile järele ning sellest väikelinnast koos temaga ära koliks... oleks ju ausmeestemäng, kui mees seda ka antud olukorras teeks... oma armastatu nimel... Aga kuidas ta teisalt saab... ta on oma elu pühendanud ajaloole, ülikoolile ning õpetamisele... ta ei saa muutuda enam... ta ei saa elada selleta, mida ta teeb... ja see Hannese mängitud omapära oma tegelasele aitab sellele mõistmisele kummalisel kombel kaasa. Külliki Saldre tema naisena on tõesti väsinud sellest kohast ja sellest elust... on ta ju elanud selle kõigile teistele ning tunneb, et ta vajab midagi muud... on kaua juba vajanud, ent olude sunnil on ta oma elu mehe ja laste eludele alla vandunud. Ennast ohverdanud... Nüüd kus sõjad on läbi ning on tekib võimalus isegi mõjutada oma elu edasist käekäiku, siis haarab ta sellest võimalusest kahe käega. Arvates, et koos elatud elu ning enda tehtud ohverdused on vähemalt seda väärt, et mees tuleb temaga kaasa ning jätab selle pooliku kohaga töötegemise ülikoolis... Ta on ju seda väärt... ja armastus on seda väärt... Külliki roll on kurb ja tema endast väljaminemine on tabavalt britilikult allasurutud sisemise vihaga põleng... Külliki ajas minu nähtud korral ühes kohas natuke sassi, aga kuna see oli sellise "purske" sees, siis inimesed ju lähevadki segi natuke emotsioonide kütkes...

Tütreid mänginud Marika Barabanštšikova, Piret Laurimaa ja Linda Kolde olid küll üpris erinevad, ent nad kõik mängivad siin ühe oma parimatest rollidest. Marika pinge, mis on maetud sügavale sõdadejärgse halli ning mitte eriti ilutsevast riidest pintsaku ja seeliku varju, lisaks veel prillid ning taha tihedalt seotud juuksed mõjusid vanatüdrukulikult, konkreetse ning varjatud tunnetega naisena, mida ta on kerge vihameelse käitumise, ent ometigi mingi salajase armastuspilguga silmis elavaks karakteriks mängis. Piret Laurimaa tegelane on kui öö ja päev oma õega. Samuti tõsimeelne, kuigi juba aimu andev, et ka tema kõnnib oma ema tehtud vigade rajal. Rõõmsameelsem tšellomängijast noorem tütar on vajalikku kergemat tooni andev vanemate õdede ja vanemate probleemide vahel. Tundis temas ära enda poja, kes oskab näha maailma enda silmadega, tegeleb millegi konkreetsega, milles tal on annet ning oskuseid. Mulle eriti meeldis see helgus, millega ta oma isasse suhtus... Võib-olla kõik isad heldivad sellise peale... ja Linda mängib selle just nii nagu vaja välja - otse minusuguste papside südamesse :) Poega mänginud Kuntsel teeb tema kohta tavapäraselt hea rolli, aga see karakter on ka rohkem taustamängija oma. Samuti on taustamängijateks Jüri Lumiste, Karl Laumets ja Marian Heinat. Karl teeb iga oma rolli hingega ning millegipärast on väga lihtne tal saada vaatajalt kaastunnet. Aga Marian Heinat pole mulle veel kunagi nii meeldinud kui siin. Selline karikatuursem karakter, kuigi üsna pisike roll, õnnestus tal naelapea pihta. Jäi just vajalik soov õhku, ehk mis temast ja perepojast edasi saab... Ning muidugi kõige krooniks Merle Jäägeri koomiline koduteenija roll. Pisikeste vuntsikestega, madalamast ühiskonnaklassist pärit karakterile sobiva käredama oleku ning otsekohesema ja peenutsemisteta ütlemisega tegelast mängib Merle täie mõnuga. Seda on lausa lust vaadata. Ja lust vaadata ju seda lugu tegelikult pole... Aga jällegi üks vajalik kontrast, et üks oluline nõks tervikule juurde tuleks.

Mõnusa väikse lisa annavad professori huvitavad ülesanded oma õpilastele. Väike detail, kuid mõnusalt "kastist välja" ja "mõtlemist arendavad" -ülesanded. Kujutan ette kuidas näitekirjanik nende väljamõtlemist nautis ning kirjutas need teades kuidas need vaatajatele mõjuvad :)

Hinnang: 4- (nagu öeldud, siis esialgu see lugu ei mõjunud, aga kui kõik need kihid välja joonistuvad ning sellest tervik tekib, siis hakkab see üha rohkem ja rohkem mõjuma. Minu sisemine probleem tükiga seoses seisneb ehk selles, et otseselt ühegi tegelase poolt ei saanudki olla. Neil kõigil oli omamoodi õigus ning sellepärast jäi see minu jaoks ikkagi natuke kaugeks emotsionaalses mõttes. Kuigi see vahetu maailmasõjadejärgne ajastu meeldis ning ühe perekonna elu-olu, mis esmapilgul päris eriline ei tundugi, siis ometi sellisest argisest loost kooruvad tegelikult päris mitmed hingestatumad teemad välja. Vaadates tuleb kindlasti meeled erksad hoida ning looga kaasa minna, et neist tunnetest aru saada ning kõik nüansid kohale jõuaksid. Imeilus kunstnikutöö annab väärtust juurde ja trupp on tugev. Lisaks tuleb ära märkida, et minu kahele teatrikaaslasele meeldis see tükk rohkem kui minule. Ilmselt naised resoneeruvad veelgi rohkem selle loo tõstatatud teemadega.)

----------
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka ülevalkasutatud Alan Proosa pildistatud foto):

Perekond Linden
DRAAMA
VÄIKESES MAJAS
KESTUS: 03:00

Tõlkija Liisi Erepuu
Lavastaja Peeter Raudsepp
Kunstnik Lilja Blumenfeld
Muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres
Valguskujundaja Imbi Mälk
Osades Hannes Kaljujärv, Külliki Saldre, Karol Kuntsel, Marika Barabanštšikova, Piret Laurimaa, Linda Kolde, Jüri Lumiste, Merle Jääger, Marian Heinat, Karl Laumets

John B. Priestley peredraama

Heas realistlikus laadis peredraama räägib laiemas mõttes aegade muutumisest, minevikuga leppimisest ja tuleviku määramise võimalustest.

Priestleyle iseloomulikult viib tegevus Inglise keskklassi perekonnaringi, seekord väikese ülikoolilinna ajalooprofessori Robert Lindeni koju. Nädalalõpuks isa 65. sünnipäeva tähistama kogunenud perekonnaliikmed toovad tahtmatult kaasa oma lahendamist vajavad mured ja probleemid, mis puudutavad ühiskonna valupunkte laiemalt. Teise Maailmasõja lõpp on süstinud kõikidesse põlvkondadesse uut teotahet, uusi mõtteid ja kavatsusi, kuid ka hirmu ja vajadust oma väärtushinnanguid muuta. Nagu see on ka tänapäeval.

Briti kirjandusklassiku John B. Priestley (1894-1994) romaanid ja näidendid on ammust aega ulatunud ka Eesti kultuuripilti. Vanemuise laval oli see autor viimati 1991. aastal, mil Jaan Tooming tõi lavale tema näidendi „Ma olen siin varem olnud“. Käesolev draama kuulub Priestley mahuka loomingu viimasesse perioodi (1947) ja jõuab Eesti lavale esimest korda.

Esietendus 1. oktoobril 2016 Vanemuise väikeses majas.

reede, 3. november 2017

Murru 422/2 - Kinoteater


Ei saa just öelda, et selle etenduse "nägemisest" on juba mõned kuud, pigem selle "kogemisest"... aga kuna tegemist oli millegi erilisega, vajab see elamus ikkagi üles tähendamist... eriti sellepärast, et ka nüüd - kuid hiljem, tuleb see ikka ja jälle meelde ning ehk saan selle oma süsteemist välja kui mõned mõtted siia maha kirjutan.

Osalusteater oma olemuselt on kahtlemata natuke kahtlane... ei taha ju sattuda naerualuseks ega ka ise teatrisse minnes sattuda lavale või esinema kolmandatele inimestele. Ja kunagi ei tea ka, mis ikkagi juhtuma hakkab... eriti "vanglasse" osalusteatrisse minnes. Järsku pannaks kinni ning siis mingi lollitamise läbi ainult saab sealt välja...

Selliste kõhedate mõtetega sõitsin ikkagi Rummusse... Kohta, kus mu oma onu kunagi vangis istus...

Olin umbes 3 aastane kui onuga üle järve paadiga sõitsime ja seal kahekesi mustikaid mugisime. See on üks mu varasemaid mälestusi lapsepõlvest (ilmselt suisa teiseks varajasem - esimene, mis-pole-fotodega-seotult-meeles, on sellest kuidas ma u. 1,5 aastaselt uhket staadionit Lomonossovi tänava ühiskorteris joonistan, samal ajal kui ema mu ümber koridori koristab... Staadioni lipud lehvisid... ilmselt oli see mingi tite soditud paber, aga siiani mäletan, mida oma arvates joonistada tahtsin - arvatavasti seotud jalutuskäikudega omaaegsel Komsomoli staadionil, millel praegu nimeks "Kalevi Keskstaadion"). Enne veel kui kooli alustasin, istus ema noorem vend juba vanglas. Rummus.

Nad olid kuttidega mingi mehe rahakoti ära võtnud... umbes 10 kutti ühe kallal. Mees muidugi hakkas vastu ning selle rüseluse käigus tapeti ohver. Nuga, löögid, jalaga mahakukkunud meest veel ja veel ja veel... Kohus. Kõik poisid said maksimumkaristuse, sest keegi teineteise peale ei kaeband - kes kasutas nuga, kes tagus jalaga näkku ja makku - seega tuli kõigil karmi karistust kanda. Kui õigesti mäletan, tähendas see vist minu onu jaoks 15 aastat... vist... kuigi tema ju polnudki süüdi... aga päris kindlasti tähendas see elu rikkumist igaveseks.

Kirjutasin talle sinna vanglasse kirju terve lapsepõlve. Ema ja vanavanemad käisid teda seal vaatamas ka, ent õelapsi vanglasse külla ei lubatud, ükskõik kui kõvasti ma ka ei nurunud ja palunud ja pisikese poisi "draamat" ei teinud. Vanglauksed jäid minule suletuks. Kuulsin ainult lugusid ja onu saatis ikka mõnikord minule ka mõned read.

Aastad läksid ja veel enne kui tal karistus täis sai istutud, lasti ta amnestia või hea käitumise pärast varem välja. Oli Rock Summer'ite aeg ja kohe rakendati onu ka valvepostile, ehk meie - nagamannide, pidupanemise piirajaks-kontrollijaks. Onu oli "oma poiss" ja kuigi pidas ta korda, vaatas ta kõigele ikka natuke ka läbi sõrmede. Liskas oli see heaks võimaluseks meil uuesti teineteisega tutvuda. Onu jutud olid esialgu lähemalt või kaugemalt seotud vanglaga. Tal ei olnud küll ühtegi "sõpra" sealt jäänud väljapool vanglamüüre. See oli ühest küljest tal omaette eesmärgiks, et mitte "pättidega" tegemist teha, aga tegelikult onu juttudest tuli välja, et ega ta seal sees eriti kellegagi ei sõbrustanud ka. Ütles, et mängis sellist erakut, kes on natuke hull, et keegi teda ei puutuks, viga teeks, ega ka kaasaks mingitesse lollustesse. Tegi trenni ja hoidis omaette.

Eks neid jutte sellest mis vanglas toimus, neid ta jutustas igasuguste eluliste teemadega ühenduses. Näiteks seal Rock Summeril sai ju ikka tüdrukuid landitud ning mõni kojugi kaasa toodud. Onu rääkis, et vanglas ei saanud kunagi naistega olla. Mõnedel meestel muidugi oli see "tung" pikka aega "ilma" olles ning siis pandi mõni nõrguke kummargile uksevahele kinni tagumik upakile, üks valvas teispool ust, et keegi ei tuleks ning mehed siis torkisid seda tagumikku kujutades ette, et end naisega rahuldavad... karm koht, karmid probleemid, karmid lahendused. Tema jutustus oli muidugi palju poliitiliselt ebakorrektsem... ning tegelikult üks tema nö. "tagasihoidlikumaid" lugusid... uhh, mis jõhkrusi ja jõledusi seal ikka seal korda saadeti... prrrrrrrr...

Nüüd lõpuks tänu Kinoteatrile tekkis võimalus oma silmaga minna vaatama seda kohta, kus kohast kõik need "jutud" pärit olid.. Omalaadse osalus/ekskursioon/audio/teatri vormis.

Alates vangla alale sisenemisest tekkis kohe imelik tunne... Olengi "sees"... bussi istuma paigutades pandi meid teatrikaaslasega eraldi. Nüüdsest välismaailma õigused enam ei kehti... Ainus sidusus reaalsusega oli äratundmine, et üks "valvuritest" on TÜVKA teatrikunsti lavastaja-näitlejana äsjalõpetanud Karl Sakrits.

Kohe hakkasid pihta ka üllatused iseendas ning nö. enda tundmaõppimine eriolukorras... Vastupidiselt mu enda arvamusele iseendast ning minu teatrikaaslase käitumuslikule mustrile, kes proovis igas olukorras täita viimseni käske ning "mitte millegagi silma torgata", tekkis minus kõva trots võimukandjate vastu. Sellised pisikesed poisid, kelle võiks natukese kõvema aevastusega pikali pühkida... no mida te tulete ärplema ja mind bussist välja kiirustama... hirmus tahtmine oli end ühel hetkel ümber keerata, kummardada oma nägu tema näole ligidale, poisile korraks näkku "auhh" öelda ja tal nina otsast hammustada :)
No ei, see kõik oli ja jäi ainult kõrvade vahele... väliselt mängisin kuulekalt kõik ilusti kaasa :)

Edasi hakkas ekskursioon läbi barakkide ja erinevate vangla osade. Kõrvaklappide kaudu jutustasid head eesti näitlejad lugusid kas vastava kohaga seonduvalt või siis vanglaelust üldisemalt. Eriti meeldisid ja just selleks otstarbeks sobisid selliste tippnäitlejate hääled nagu Aivar Tommingas, Kait Kall, Peeter Tammaru, Markus Luik, Ivo Uukkivi ja Ülle Kaljuste. Nendes oli ehedust ja usutavust ning midagi veel ekstra, mille jälgimine mõjus ning pani kuulama, kaasa elama ja ette kujutama. Eriti vanemate meeste häältes oli seda. Huvitav, kas sellepärast, et neis on sügavust ja elukogemust rohkem... ei oska nüüd enam seda kindla peale seletada (Kait ja Markus ju mõjusid sama tugevalt). Tegelikult kõigi hääled olid head. Mäletan, et tundsin ära veel sellised mehed nagu Priit Pius (või oli see hoopis Märt...), Kaspar Velberg, Veiko Tubin, Jörgen Liik, Andres Raag. Ning lisaks Üllele veel üks naishääl - Hilje Murel'ilt.

Mõjuvamad peatuskohad olid "kohtumisakende" tuba, kus telefoni abil sai oma külalisega teispool klaasi juttu ajada. Ülirasked kuritööd toimepannud vangide maja. Seal istus ka näiteks Romeo Kalda (pole minu sugulane :)). Välitöö-tegemise koht, kus osa meie grupist ka tööle pandi... minul, elupõlisel "viilijal" õnnestus sealgi kuidagi tööst kõrvale hoiduda... No tegelikult mind millegipärast lihtsalt ei saadetud heki taha riisuma - töövõit! :)
Sporti sai seal ka natuke teha ja palligi taguda. Oli müür, mille üle loopisid "omad" vangidele pakikesi.
Vangide toas kogu see kuulikeste suguelundi naha alla ajamise jutt oli vist ainuke karmimat sorti lugu, mis meelde jäi. Muidu olid need lood rohkem üldtutvustavad ning vangide hingeellu väga palju ei sisenetud. Rohkem pinda kaapides ning osalusteatri kohaselt seletades juurde, mis tunne ikkagi oli seal vangis olla.  Samas oma onult sai need hullemad lood juba nagunii kunagi kätte, seega ma väga ei nurise. Nõrganärvilisematel niigi piisavalt allaneelamist...

Kõige tugevam ettekujutuslik "vangis olemise tunne" tekkis mul "välisjalutusboksis"... See kuus sammu pikk ja paar lai, tekitas tõelise puurilooma tunde. Umbes sellistes elavad ju ka loomad loomaaias... ülevalt võrguvahelt paistavad valvurid, aga ise võib küll hulluks minna sellises edasi-tagasi-edasi-tagasi kõndides.

Ekskursioon lõppes aulas, kus näidati "kino"... kujutan ette, et seal võib-olla näidatigi kunagi kino ka vangidele samamoodi... meile näidatud filmis said sõna vangid ja veel ühe killu juurde vangla-elu-oludest ja tunde, mis tähendab vangis istumine...

Hinnang: 4 (Mõjuv ja eriline. Võimalus vangla siseruumides tunda end vangina, aga samas ikkagi pärast "ekskursiooni" sealt lahkuda... Oli küll natuke vabastav tunne sealt väljudes ja vaadates kuidas järgmised "vangi pannakse"... Otseselt eriti tugevalt seda õiget vangide bluusi või valu võib-olla päikselise jalutuskäiguga koos ei tundnud... hingekriipiv ka polnud... kas olekski pidanud olema... ilmselt mitte... Ent õnnestunud võimaluseandmine selle atmosfääri tunnetamiseks ning teada saamiseks, millist elu seal elati. Täpsemalt öeldes "olulisemate kildude" teada saamiseks, et siiski lõpuks kõik ise kokku oma peas panna ning varasemate vanglafilmide-sarjade-raamatute-teatrite taustateadmistega tervikpilt enda jaoks luua. Elamus- ja osalusteater kõige paremas vormis. Hinnang on antud juhul natuke meelevaldne, tekkides teiste "teatrielamustega" võrdelisel skaalal. Muidu annaks 5. Isiklikult pinnalt lisan ka - tänud Kinoteater!)

Ahjaa... mis onust sai... ta tegi juba paarkümmend aastat tagasi avarii... sõitis autoga vastu maja... keegi ei tea, kas meelega või mitte... jäi ellu... aga üle kere halvatuna...

----------
Tekst lavastuse kodulehelt (ülevalolev Siim Vahur'i foto on pärit Siimu kodulehelt):

Kinoteatri uus suvelavastus Murru vanglas

Juulis esietenduv Kinoteatri uus lavastus annab võimaluse siseneda 2013. aastal suletud Murru vanglasse ning saada aimu elust koloonia tüüpi vanglas.

Dramaturgid Paavo Piik ja Priit Põldma on kogunud vangide ja ametnike, endiste töötajate ja lähedaste mälestusi sellest, missugune nägi välja Murru vangla igapäev, millised olid selle paigad ja helid, lõhnad ja atmosfäär.

Lavastusmeeskonda kuuluva Henrik Kalmeti sõnul on tegu harukordse võimaluse külastada ruume, kuhu inimesed vabatahtlikult pole pääsenud. “Samuti kuulda tõsielulisi lugusid maailmast, mis on ühest küljest meist nii kaugel, aga samas eksisteerinud pikalt meiega koos, lihtsalt teisel pool müüre," lisas Kalmet.

Murrus oli Eesti viimane koloonia tüüpi vangla, kus kinnipeetavad elasid suurtes gruppides koos, kus valvurite ja vangide vahel ning eriti barakkide sees valitsesid keerulised hierarhiad ja kus kanti edasi Venemaalt pärit vanglatsoonide kirjutamata seaduseid – panjaatjaid.

Lavastusmeeskonda kuuluvad veel Revo Koplus, Raido Linkmann (Teater NO99), Paul Piik ning Illimar Vihmar.

Ühele etendusele mahub korraga kuni 30 inimest.

kolmapäev, 1. november 2017

21.sajandi 21 suurimat teatrielamust

Juba pikemat aega olen mõelnud hakata pidama tabelit selle sajandi mõjuvamatest, parimatest ning olulisimatest lavastustest. Et oleks olemas selline alustabel, mida igal aastal siis täiendada uute lavastustega.

Esimese sammuna kogusin alates 2000.aastast esietenduse saanud lavastustest kokku 100. Siis vähendasin ja vähendasin, et jõuda 21ni, ehk tõeliste kirssideni tordil. Mitte kuidagi ei õnnestunud. Siis tekkis mõte, et saagu sellest elav protsess ning mitte kivisse raiutud praeguse hetke otsus.
Suutsin seda nimekirja vähendada lõpuks selleni, et tekkis nii nimekiri 21st kui ka veel lisaks 25st, mille jätan esialgu joone alla. Ent olen valmis vastavalt hetkele ning mälupiltide tugevusele mõne nendest joonealustest elamustest vahetama ka nende 21 sekka, mis tõelises aupaistes säravad.

Esialgu ma siin neid veel edetabelivormi ei hakka pressima, ehk toon nad tähestiku järjekorras ära. Samuti ei võta ma veel arvesse 2017.aastal nähtud lavastusi. Need toon sisse 2018.aasta alguses kui oma suurt teatriaasta kokkuvõtet teen. Siis "pildistan ka hetke" ning loon tõelise senise 21.SAJANDI TOP 21-e. Võttes muidugi kaasa ka lavastusi käesolevast aastast nende joonealuste sekka, et hoida seda ikkagi tõeliselt "elava" protsessina.

Kõigepealt siin need 25 "joonealust":
"Adolf" - Vanemuine (2005), "vastutaja" Ervin Õunapuu
"Aeg ja perekond Conway" - Tallinna Linnateater (2011), lavastaja Elmo Nüganen
"Amadeus" - Ugala (2011), lavastaja Andres Lepik
"Augustikuu" - Eesti Draamateater (2010), lavastaja Priit Pedajas
"Bent" - Vanalinnastuudio (2003), lavastaja Georg Malvius
"Bloody Mary" - Von Krahli Teater (2013), lavastaja Kertu Moppel
"Elagu, mis põletab!" - Lavakas (2016), lavastus valmis trupitööna
"Hullumaja suvepäevad Vaino Vahingu ainetel" - Rakvere Teater (2012), lavastaja Urmas Vadi
"Ird, K." - Tartu Uus Teater (2010), lavastaja Ivar Põllu
"Kes kardab Virginia Woolfi?" - NO99 (2009), lavastajad Tiit Ojasoo/Ene-Liis Semper
"Kogutud teosed" - Vanemuine (2008), lavastaja Eva Koldits
"Krabat" - Tallinna Linnateater (2015), lavastaja Diana Leesalu
"Külmetava kunstniku portree" - RAAAM (2004), lavastaja Aleksander Eelmaa
"Mtsenski maakonna leedi Macbeth" - Pro3 (2009), lavastaja Eili Neuhaus
"Naised valitsevad maailma" - Tartu Uus Teater (2012), lavastaja Ivar Põllu
"Padjamees" - NO99 (2005), lavastaja Tiit Ojasoo
"Pruutide kool" - RAAAM (2011), lavastaja Gerda Kordemets
"Rongid siin enam ei" - Ugala (2002), lavastaja Andres Noormets
"Ronk" - Tallinna Linnateater (2007), lavastaja Elmo Nüganen
"Ruja" - Vanemuine (2008), lavastaja Tiit Ojasoo
"Sild" - Tallinna Linnateater (2000), lavastaja Jaanus Rohumaa
"Tšapajev ja pustota" - Tallinna Linnateater (2003), Lavastaja Mart Koldits
"Utoopia rannik" I ja II osa - Eesti Draamateater/Tallinna Linnateater (2013), lavastajad vastavalt Priit Pedajas ja Elmo Nüganen
"Vargamäe Kuningriik" - Endla/Rakvere Teater (2006), lavastaja Jaanus Rohumaa.

Ja siit tulevad need 21, mis hetkel tunduvad need 21 kõige-kõigemat 21.sajandil esietendunud lavastustest (fotod on pärit omaaegsete lavastuste kodulehtedelt või ajaleheartiklitest):


"Anna Karenina" - Ugala (2005), lavastaja Mihhail Tšumatšenko

Triinu Meriste mängis end selle rolliga minu südamesse. Ja kogu trupp oli nii hõrk... lisaks Triinule Aivar Tommingas (külalisena Vanemuisest), Arvi Mägi, Priit Võigemast, Aarne Soro, Hilje Murel, Maria Soomets, Kadri Lepp, Vilma Luik, Tobias Tammearu, Anne-Reet Margiste, Tanel Ingi, Carita Vaikjärv, Jaana Kukk, Ott Aardam, Jaanus Kask, Peeter Jürgens, Anne Valge, Kiiri Tamm, Margus Vaher ja Kata-Riina Luide. Kuna seda mängiti väikses saalis sai seda suurest näitlejate hulgast hoolimata nautida kammerlikumas õhkkonnas ning see andis suurele lavastusele omamoodi sügava hinge. Külalislavastaja tegi sellest omakorda huvitava, romansiliku Anna Karenina. Hämmastaval kombel polegi rohkem minu eluajal seda Tolstoi kirjutatud klassikut Eesti teatrites lavastatud. Viimastel suvedel muidugi on mänginud RAAAM Tapa Raudteejaamas kogu lugu härra Karenini vaatenurgast ja mõnus, et tolleaegne Ugala Karenin, ehk Aivar Tommingas sai elustada laval selle omapoolse elu, mis Ugalas jäi Anna armuafääri ja närvipinge varju...


"Ay, Carmela!" - Tallinna Linnateater (2002), lavastaja Lembit Peterson

Laval oli "näitlejate"paar - kahekesi - Elmo Nüganen ja Anne Reemann. Vaimustavad tipprollid. Mul tulevad külmavärinad lihtsalt tagasimõtlemisest... Kui kurb, kui lõbus, kui sügav ja kui eriline lavastus see oli. Mäng surmaga nii lavastuse mõttes kui ka sisulises mõttes. Kabareeartistid esinemas Francole Hispaania 1938 aasta kodusõjakeeristes. Loominguvabadu totaalse režiimi ajal - see pole minuvanustele võõras teema, olgugi, et lavastuse ajal sai sellele juba distatsilt vaadata nii ajalises kui geograafilises kontekstis. Aga mõjus. Ja mõjus uskumatult tugevalt. Naer ja nutt vaheldumisi kordamööda ja läbisegi.


"Chicago" - Comedy Productions (2004), lavastaja Marko Matvere

Selle lavastusega käis tegemisajal kaasas üks jant ja jama. Küll hüppas ameerikamaalt kutsutud lavastaja alt ära, küll juhtus muud uudiskünniseid ületavaid asju selle ümber. Isegi Malvius ütles, et ta ei suudaks 1 kuuga seda lavastust ära lavastada... Aga lõppude lõpuks vastupidavate näitlejate ning vinge lavastaja ning heale lavastajaabilisele tänu siiski elustus see üks muusikaliajaloo maailma armastatumaid ning mängitumaid muusikale Eestimaa pinnal - Laulukaare ees! Isegi parima filmi Oscari viis selle kinoversioon koju (lisaks veel 5 oscarit). Lugu armastusest, petmisest, kirest, võimust, tapmistest ja reetmistest 1920ndate Ameerikas. Ja kui tabav rollijaotus tehti Eestis! Velma Kelly ja Roxie Hart'i osades Merle Palmiste ja Maria Annus! Juristina Marko Matvere, äpu tsellofaanmehena Jaan Willem Sibul, lisaks Anti Reinthal, Mart Sander, Silvi Vrait (kui sa toetad mammat!) jpt. Ja nii lahe, et kavaga koos sai lauludega CD-plaadi. Kuulan seda siiani... kuigi plaat vaikselt juba hakkab hüplema... igaks juhuks tegin need laulud mp3deks ka ära, sest digitaalsena säilivad ju paremini... "Vangla tango" on siiani mu lemmik kõikidest eesti keelde tehtud muusikalides olevatest lauludest. Tsiteerin tihti sealseid sõnu igapäevaelus :)


"Evita" - Vanemuine (2002), lavastaja Tiit Ojasoo

Ise ka üllatun, et selle 21 hulgas on tervelt 3 muusikali... minul, kes ma iga kell eelistan sõnateatrit... ju siis tuleks rohkem hakata muusika- ja tantsuteatrit ka külastama. Sest suured elamused võivad tulla mistahes lavastusest. See Ojasoo vemp, viia lavastus Tartu Raekoja platsi oli imeline! Andis see ju "rõdu", kus kohast Eva Peron oma rahvaga sai suhelda ja võimsad massistseenid mahtusid ära. Lisaks kogu see väljaku kõla ning isegi raekoda ise mängis kaasa. Webberi muusika ja imeliselt mõjuvad laulud, mis selleks ajaks olid pähe kulunud Madonna ja temaga koos filmis mänginud lauljate-näitlejate esituses. Ning kuulda neid laule esimest korda eesti keeles ja sellises esituses, see oli uskumatult mõjuv. Siiri Sisask, oleme ausad, on ka ainuke ja õige Eesti Evita! Seda tõestab ka fakt, et libretist Sir Tim Rice, kes käis seda Tartus vaatamas, ütles, et Siiri on isegi parem Evita kui Madonna. Aga kogu trupp, sealhulgas Tõnis Mägi, Kaire Vilgats, Aivar Tommingas, Liisi Koikson... võimas, võimas, võimas... vanemale lapsele meeldis see nii palju, et käis seda ka järgmisel päeval veel koos vanaemaga vaatamas... ja ma oleks ka tahtnud...


"Fanny ja Aleksander" - Vanemuine (2014), lavastaja Ain Mäeots

Bergmani kirjutatud lugu puges mulle nahavahele juba lapsena, seda filmi Soome TVst vaadates. Lapsed, kes kurja kasuisa võimu alla satuvad, kes nad trellitatud lastetuppa sulgeb... Ja kogu see kaasakiskuv päästmisoperatsioon ja ilge papp ise... Kõik see toodi ka Vanemuise väikse maja lavale. Lisaks veel aasta parim kõrvalosa Ott Sepp'alt ning sobivad kostüümid ning mänd mitmel tasandil. Liina Tennosaar emana oli mõjuvamgi kui omaaegse Bergmani filmi oma. Mäeots teeb praktiliselt alati hea materjali järgi lavastusi, tal on hea nina ning oskab huvitavalt neid lugusid lavale tuua. Tegelikult "F ja A" oli võib-olla üks erand ning mõnes mõttes tema kõige rabedam lavastus (kogu see natuke "kummaline" päästmine), aga näitlejad ja sisu korvas selle jällegi mitmekordselt. Lisaks oli selle ilguse kehastuseks, ehk "kasuisaks" kaasatud mängima Eesti Draamateatrist Mait Malmsten ning teise kurjuse rollis, ehk tema õde - Elina Pähklimägi. Ning muidugi Vanemuise enda tugev trupp - Ragne Pekarev, Aivar Tommingas, Margus Jaanovits jne jne jne ning väga osavad lapsnäitlejad.


"Faust" - VAT Teater (2012), lavastaja Aare Toikka

Üks vaimustavamaid lavastustöid. Nii meelelahutuslik ja leidlik ning imeliselt lavaleseatud "mustvalge tummfilm". Selleks peab olema kunstnik, , et suuta sellega hakkama saada niimoodi, nagu Toikka seda tegi. Kõrgema klassi kunstnik, kes suudab oma teose kavalalt täis pikkida fantaasiarikkaid detaile, samal ajal kui tervik sünnib ja püsib kunstiliselt stiilipuhtana. Ja sellise nägemuse esitamiseks on vaja ka ühte hingavat truppi, kus iga lüli, iga osaline usaldab ja mängib teistega koos igas väikseimaski mise-en.scène's. Lisaks ka veel füüsiline teater selle kõige paremas mõttes. Mängisid Katariina Ratasepp, Margo Teder, Ago Soots, Tanel Saar ja Meelis Põdersoo. Ning live-muusika (nagu vanasti kinodes tummfilmide taustaks mängiti) Madis Muul'ilt. Vapustavalt lahe!


"ГЭП ehk Garjatšije estonskije parni" - NO99, lavastaja Tiit Ojasoo

Kärglavastus erinevatest eestlusega seotud teemasid käsitlevatest stseenidest. Koomiline, hoogne, terav, äge ja igas mõttes eriline elamus. Ojasoo/Semperi paarisrakendi tippsaavutus minu jaoks. Ülipopulaarne ka. Sisukas ja omal ajal väga originaalne. Eriti on meeles meestest Jaak Prints ja Sergo Vares ning naised - Mirtel Pohla, Inga Salurand ja Elina Reinold. Vaimustav mäng ja vaimustav lavastus.


"Hecuba pärast" - Tallinna Linnateater (2009), lavastaja Priit Võigemast

Ma ei ole mitte kunagi teatris nii palju naerda saanud. Naersin nii, et mul oli pärast suu valus ja kohati oli raske õhku saada, sest lihtsalt ei saanud naeru pidama. Tegelikult ju näitleja argipäev, aga nii vaimukas koomilises kastmes. Ja kogu see tolleaegne Linnateatri kuttid kamp - Priit Võigemast, Argo Aadli, Mart Toome, Veiko Tubin, Alo Kõrve ning muidugi Indrek Ojari, kes kõik ise tundusid ka nautivat ning täiega panevat oma teksti. Lugusid oli ju tegelikult mitu selle ühe suure lavastuse sees ja absoluutselt kõik toimisid laval imehästi. Palju "paroole" jäi kildudena käibele pikaks ajaks, praegugi meenuvad mõned naljad ja toovad muige näole :) Ning kogu selle teekonna kulminatsioon veel kõige tipuks. Sellest naljakamat asja teatris ilmselt ei ole lihtne teha. Ei ole näinud ei enne ega ka järneval 8 aastal...


"Isad ja pojad" - Tallinna Linnateater (2002), lavastaja Adolf Šapiro

Šapiro imeline lavastus, Turgenjevi klassika dramatiseering ning terve kunstiline tervik ning trupp on midagi sellist, mis kokku on tegelikult üks suur ime. Marko Matvere võimas roll ning Aarne Ükskülalt tervelt 2 rolli (ma ei jõudnud seda siis veel vaatama kui Mikk Mikiver mängis). Ja nagu kõigest sellest oleks vähe olnud, lisaks mängisid veel Indrek Sammul, Lembit Peterson, Külli Teetamm, Epp Eespäev, Anne Reemann, Piret Kalda, Hele Kõrve, Rain Simmul ja Allan Noormets. See suur suguvõsade teema tolleaegsel Venemaal ning muidugi armastus. Õrn ja tugev, ilus ja valus. Täpselt nagu kogu see teatrielamus.


"Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.osa" - Tallinna Linnateater (2006), lavastaja Elmo Nüganen

Tammsaare tekst. Nüganeni suursugune ja väga eriline lavastus Põrgusaalis. 4 ja pool tundi armastust, labiilsust, lapsekaotusvalu, armastuse kadumist, hullust, kodanlikku Eestit ning tolleaegseid inimsuhteid ning ühiskonnanorme. Ja muidugi lõpus see õnnetus trammiga... Kuidas see kõik laval elustus ning kuidas Hele Kõrve mängis Karinit ning Indrek Sammul Indrekut. Ja kogu see ülejäänud trupp, mis koosnes väga tugevatest Linnateatri näitlejatest, teiste hulgas Ursula Ratasepp Tiinana ning lisaks veel Andrus Vaarik, Andres Raag, Andero Ermel, Rain Simmul, Epp Eespäev, Allan Noormets, Piret Kalda, Anu Lamp, Anne Reemann jne.


"Kes kardab Virginia Woolfi?" - Tallinna Linnateater (2010), lavastaja Mladen Kiselov

Saatuslik õhtu, kus mäng ja elu segunevad. Kellega mängitakse ja millised on meeskonnad... kes keda mängib ning kellel tõmmatakse vaip jalge alt? Alkohol voolab ning võimupositsioon käib käest kätte. Psühholoogiliste inimloomade psühholoogiline manipuleerimine. Mängitud "elutoas", kus vaatajad kärbestena seintel. Väga osav lavastus ning täpne tempo. Väärt mitmekordset vaatamist, sest iga kord on võimalik leida veel detaile, veel uusi kihte, veel uusi nõkse. Parem ju õppida teiste pealt kui enda pealt sellist... Epp Eespäeva Martha ja Andrus Vaariku George on Lipp ja Kunn, Argo Aadli ja Kristiina Hortensia Port etturid. Etturid, kellega mängitakse ja keda mängitakse, vastavalt Lipu ja Kunni vajadustele. Nauding, mis tegelikult ei tohiks olla nauding.


"Margarita ja meister" - Lavaka 24.lend (2009), lavastaja Saša Pepeljajev

Pepeljajev on geenius. Kõik tema lavastused on nii mitmete tasandite, mitmete lavastuslikult nutikate trikkidega, meeldjäävad, füüsilised, ilusad ning jäävad pikaks ajaks mõtetesse pöörlema ning järellainetusena avastad veel mingeid mõtteid juurde, mille peale kohe vaadates selle rohkuse pärast, mida vastu võtta polegi jõudnud. Tegelikult vajaksid need mitmekordseid ülevaatamisi. Siiani on minu jaoks see "Margarita ja meister" lavakatudengite särasilmade ning energiaga tehtud versioon tema kõige ilusam ja täiuslikkuseni lihvituim. Haruharva kui tekib teatris tunne, et tahaks olla ka laval ning teistega koos selles asjas osaleda... ja siin see tunne tuli... Pärast seda olengi Pepeljajevi lõksus ning tahan kõike mida ta teeb ka tulevikus näha. Mistahes teatris, mistahes žanris, mistahes trupiga. Braavo!


"Niskamäe kired" - Ugala (2002), lavastaja Peeter Tammearu

Tammearu meistritöö, kuigi ta peaaegu alati teeb ilusaid ja puhtaid ning viimistletud lavastused, siis just Niskamäe kired on jäänud kõige rohkem hinge. Muidugi kogu fantastiline trupp, kelle hulka kuulus 30 inimest, kes laval mängisid - Leila Säälik, Andres Noormets, Triinu Meriste, Maria Annus, Luule Komissarov, Priit Võigemast, Karol Kuntsel, Aarne Soro, Kadri Lepp, Piret Simson, Kata-Riina Luide, Carita Vaikjärv, Hilje Murel, Ott Aardam, Arvo Raimo, Peeter Jürgens, Erni Kask, Kiiri Tamm, Vilma Luik, Tarvo Vridolin, Andres Tabun, Gert Raudsepp, Meelis Rämmeld, Anne Margiste  jne jne jne!  Põlvkondade vahetused ja see tõeliselt võimas lugu, kõik elustus ideaalselt. Mängiti ka palju ning rahvas armastas seda tükki väga... mina teiste seas!


"Onu Vanja" - Ugala (2002), lavastaja Kaarin Raid

Legendaarse Kaarin Raid'i Ugala lavastus Olustvere lossis. Tabav mängukoht ning eri vaatuste mängimine eri tubades, muutis selle lavastuse vahepeal kammerlikumaks ja siis jälle suureks - imeline! Kaarin tabas midagi väga Tšehhovilikku, mida ma pole näinud ei enne ega pärast, et ilma eriliste ilustamisteta nii ilusa, sügava ja tugeva lavastuse luua. Koosseisus mängisid paljud teatritipud - Andres Noormets, Maria Annus, Peeter Tammearu, Jaan Rekkor, Leila Säälik jne... Psühholoogilise teatri meistriklass. Ideaalses vahekorras armastuse- ja mõisade- teema tolleaegsel Venemaal.


"Palju õnne argipäevaks" - Tallinna Linnateater (2001), lavastaja Andrus Vaarik

Jaan Tätte parim näidend minu arvates - kammerlikult 4 näitlejaga, justkui "Kes kardab Virginia Woolfi" koomiline sugulane. Naine toob koju reisilt kaasa suveniiriks teise mehe... kuidas oma mees sellesse suhtub :) Ja muidugi see vaimustav nelik - Anu Lamp, näidendi autor Jaan Tätte ise, suveniir-Marko Matvere ja uudishimulik naabrinaine Piret Kalda esituses. Lõbus ja huvitav, kuidas ikkagi kogu asi laheneb. Meelelahutus, selle kõige paremas mõttes.


"Pea vahetus" - NO99 (2009), lavastaja Uku Uusberg

Uusbergi uussiirusest räägiti palju kui tükk lavale tuli. See oligi väga siiras - kurb ja armas ja soe ja paljutähenduslik, kus austati vaataja arusaamist selle sisust just ideaalselt - anti vihjeid piisavalt, et see lugu koorus lavastust vaatavatele ja sellesse süvenevatele väga hästi välja. Imelised osatäitmised kahelt peategelaselt - Märt Avandilt ja Priit Võigemastilt. Lisaks kogu see muusikaline taust ning kõik need teemad - väga, väga sügavale südamesse läks. Imeline, et Uku ise selle kõik kirjutas. See näitab kui sügav ta ise on, nii näitekirjaniku kui lavastajana. Kunstnik! Ning just Pea vahetuses minu meelest tulevad kõik need tema nõksud ning mõttemängud veel kõige ideaalsemas vormis välja. Väga armas lavastus.


Põrgu wärk - RAAAM (2005), lavastaja Hendrik Toompere

RAAAMi Viinistu-lavastustest mitmed olid vastava aasta tippude seas. Mõtlesin tükk aega, kumba neis 21 sekka panna, kas see või Külmetava kunstniku portree... hetkel tundub, et see Põrgu wärk jääb oma koomilisusega nõksa peale, kuigi teises jällegi oli Aarne Üksküla... Võib-olla lavastusena ja tegelaste rohkusega lööb ikkagi PW. Viinistu katlamaja oma kahe tasandiga oli põnev mängukoht ning need karikeeritud kuid tuttavad tegelased Eesti kunsti ja kirjanduse ajaloost, olid Kivastiku poolt väga mahlaselt naljakalt ja põnevalt tegutsema pandud. Segades päris ajalugu selle sisse, mis andis omakorda väärtust juurde. Tuglast, Wiiraltit ja nende kaaskondseid mängisid vaimustavalt Draamateatri näitlejad - Malmsten, Teppart, Pass, Sukk, Uuspõld, Prangel, lavastaja ise ning muidugi Harriet Toompere Elokesena :)


"Rosercrantz ja Guildenstern on jälle surnud" - Rakvere Teater (2005), lavastaja Hendrik Toompere

Kreisi, kunstiliselt väga kõrgel tasemel, Shakespeare'ilik Stoppard, vaimukas, põnev, lavastajatrikkidega, mitmekihiline, kõigepealt väljas, siis sissekolides mängitud Rakvere Teatri tippude esituses, kelle sekka oli kaasatud ka Marko Matvere... ja tema duett Üllar Saaremäega... külmavärinaidtekitavalt vinge mäng! Fantastiline! Vapustav! Need laguneva kivi moodi näod - Padise lagunenud lossivaremetes... Sellist teatrit ei ole enne tehtud, ei tehta ka enam kunagi tulevikus. See lihtsalt on võimatu! Ja võrratu oli see ka!


"Toatüdrukud" - Rakvere Teater (2009), lavastaja Hendrik Toompere

Ai kui äge. Ja Toompere poolt nii ägedalt Rakvere pangasaali seatud. 3 Rakvere tipp-naisnäitlejat - Ülle Lichtfeld, Tiina Mälberg ja Anneli Rahkema - selline äge mäng kus tibid pööravad nii maja enda kui teineteise pahupidi. Mõrvarlik, kättemaksuline, naljakas, aga ka ohtlik! Mäng ise ja kuidas mängiti - lihtsalt sõnulseletamatult hea! Mitu korda tuli vaadata...


"Tõde ja õigus. Teine osa" - Tallinna Linnateater (2005), lavastaja Elmo Nüganen

Nüganen ja Tammsaare... Linnateatri Põrgulaval elustuv Indreku ja Härra Mauruse kooli lugu... Linnateatri poisid olid just õiges vanuses seda tükki mängimaks ning kõik õppejõud, sh Margus Tabor, Rain Simmul, Allan Noormets... kõik oli ideaalne. Argo Aadli Indrekuna, Elisabet Reinsalu Ramildana ning muidugi Aivar Tommingase härra Maurus ise. Alguses oli mul kahju, et Üksküla ei mänginud, aga Tommingas pani kogu oma hinge Maurusesse. Ja ma olin vaimustuses. Hiljem on see jäetud kavva Linnateatris ja uued noored mehed on pandud mängima neid õpilasi. Lavastus on seda väärt. Võimsalt pikk, aga minu jaoks lendas see aeg kui linnutiivul. Olin justkui ise üks neist poistest ja elasin kõigile niimoodi kaasa, et siiani on päris palju detaile meeles, kuigi selle nägemisest on juba üle 11 aasta...


"Vampiiride tants" - Smithbridge Productions (2000), lavastaja Ivo Eensalu

Omal ajal Linnahalli muusikalidelaine üks esimesi "linnukesi". Kuid ma arvan, et just tänu Vampiiride tantsu õnnestumisele, saigi sealsete muusikalide tegemine tuule tiibadesse. Eensalu lavastamisele on tehtud palju etteheiteid, ent minu kui vaataja jaoks oli lõpptulemus huvitav ning ilus ja seega ei saa mina küll nuriseda. Öölaps ja tema seiklused nii armastatu kui surnutega on ka 17 aasta järel meeles kui eilne. Ning muidugi fantastilised rollid Jassi Zahharovilt, Rostislav Gurjevilt, Marko Matverelt, Katrin Karismalt, Kaire Vilgatsilt ning noorelt Nele-Liis Vaiksoolt. See muusikal jääb mu hinge kindlasti elu lõpuni. Südame kaotasin ja vist mõistuse ka... :)

esmaspäev, 30. oktoober 2017

Aarne Üksküla... Igavesti meeles...


Mu elus on siiani olnud 4 tõelist lemmik-meesnäitlejat - Heino Mandri, Rein Malmsten, Jüri Krjukov ja Aarne Üksküla. 3 esimest neist on lahkunud meie seast juba aastate eest, ent tihti mõtlen nende peale ja tihti vaatan ka nende salvestatud mängu uuesti ja uuesti. Teades, et nad enam kunagi siin ilmas midagi uut ei mängi. Aarne otsustas lavalt lahkuda u. 8 aastat tagasi. Teadsin, et tal on terviseprobleemid, aga siis tal jälle oli parem ja nii säilis väikegi lootus, et 2008. aaastal tema Wargamäe Wabariigi Pearu ning 2009. aastal VAT Teatris nähtud "Nürnberg" siiski ei jää viimaseks kohtumiseks temaga teatrilaval... Mõned filmid ju veel tulid pärast seda - kõige viimane koostöös oma lapselapse Sandraga - "Elavad pildid", kuigi nad seal otseselt koos ei mängigi.

Täna lahkus ka Aarne meie seast...

Kooliajal oli tõeliselt uhke lugeda oma kooli, ehk Tallinna 7. keskkooli autahvlilt, et Aarne Üksküla on mu koolivend (samuti olid meie koolivendadeks ka Jüri Krjukov ja Heino Mandri).

Alles paar nädalat tagasi treener Reet Krieger ütles, et tal on Aarne pärast tõeline mure... mina vastu - lugesin kusagilt (septembris seoses Aarne 80nda juubeliga kirjutati), et tal olla parem... ajaliselt ma kindlalt ei teadnud, kas see info oli ikka värske või mitte, aga elasin usus, et siiski kõik on enam-vähem korras. Naiste vaist on siiski midagi muud... Treeneri seitsmes meel tundis midagi ära...

Aarne sisenes minu teadvusesse Endla teatris Adolf Šapiro lavastatud "Kes kardab Virginia Woolfi" lavastuse George'ina. Ta on ka minu elu 5st nii eesti kui välismaa George'ist kahtlemata kõige parem ja kõige erilisem (lisaks ka "esimene"... Kuigi ka kõik ülejäänud korüfeed, keda George'ina olen näinud on olnud tippklass ja seegi räägib juba Aarnest). Pean tema rolli Virginia Woolf'is üldse läbi aja Eesti teatrite meesrollidest (Jüri Krjukovi "Ämbliknaise suudlus"-es kõrval) kõige tipuks. Tihti olen tema mängu võrrelnud Al Pacino omaga ning mõelnud, et kui ta oleks sattunud Hollywoodi, oleks ta ka seal kõigile silmad ette teinud ning praeguseks kogu maailma suurimaid staare.

Edasi tulid ridamisi suurepärased rollid omaaegsetes tipplavastustes - Noorsooteatri "Kuningal on külm" ja "Neli aastaaega", Draamateatri "Elav laip" ja "Päikesepoisid" ning Ugala (jällegi Albee) "Kõik aias". Psühholoogilise draama, ehk kõige raskema mängustiili kõige vaimustavaim mängija (kuigi sama võrratu oli ta ka kõikides teistes žanrites). Edasi Noorsooteatri Härra Amilcar ning Vanalinnastuudio Raekoja Platsi Õpetajate Majas mängitud koomiline briljant "Tuuleiil", partneriks imeline Ines Aru. Võin olla tõeliselt õnnelik, et Aarne mängust kohe varakult lapsena vaimustusin ning tema mängu (koos Aarne enda suurima lemmiku ja minu teise iidoli - Jüri Krjukovi mänguga) endasse võimalikult palju ahmisin. Ei ole vist mõtet kogu pikka nimekirja tema nähtud töödest siin üles lugedagi. Eranditult alati olin ma tema mängust vaimustuses... isegi nendel juhtudel kui lavastus või lugu ise ei meeldinud - siis andis ikkagi väärtuse ja elamuse Aarne näitlemine.
Tõeline fänn...

Muidugi mõista vaatasin ka kõiki filme ja telelavastusi, kus ta üles astus. Eredamalt neist meeles (mõnest neist isegi just Aarne roll sõna sõnalt peas) -  Pisuhänd, Truu naine, Ühe suve akvarellid, Indrek, Naine kütab sauna, Lõvi talvel, Tabamata ime, Sõda algas homme, Pildikesi Paunverest, Kontrabass, Õnne 13, Härra Lapsti lasteteater ja Vigased pruudid, kui nimetada neid, mis esimesena meelde tulevad.

Aarne lõpetas lavaka I lennu ning ta pöördus ka ise tagasi oma alma mater'isse tööle nii õppejõu kui juhina. Teda peetakse Eesti teatriajaloos lavapartnerluse absoluutseks tipuks. Seda räägivad kui ühest suust kõik näitlejad, kellel on au temaga olnud koos laval mängida.

Tulin täna õhtul just Vanemuise väiksest majast (vaatamast ühte kurba tükki) kui lülitasin telefoni sisse ning sealt ka kohe esilehe info mu tummaks lõi - Aarnet ei olegi enam. Sügav kurbus vallutas hinge ning raske on millelegi muule hetkel mõelda või magamagi minna. Nii kahju on.

Nagu ütles Martin Veinmann, Aarne endine kolleeg Eesti Draamateatrist: "Kui mõtlen Aarnele, siis mõtlen teatrile. Ja see ongi Aarne tähtsus. Kui sa ütled Aarne Üksküla, siis see viib sind teatri juurde, teatrist rääkimise juurde, teatrist mõtlemise juurde."

Sügav kaastunne kõigile Aarne lähedastele ja kogu Eesti rahvale... üks kõige armastatumaid ja parimaid näitlejaid on lahkunud... jääb mälestus, tema tööde salvestused, pärand tema õpetatud näitlejate näol (kelle hulgas on nii õpilased kui ka kolleegid-partnerid) ja kõik see austus, mida kõik Eestis teatrit tegevad ja vaatavad inimesed Aarne vastu tunnevad... Läbi kõige selle, elab ta igavesti meiega edasi...

laupäev, 28. oktoober 2017

Beatrice - Vanemuine



Olen tänaseks päevaks jõudnud sellel aastal näha 113 erinevat lavastust ja sisu mõttes siiani kõige huvitavam neist (kõige lähim konkurent on Tallinna Linnateatri "See hetk") sai esietenduse möödunud laupäeval Vanemuises - Siret Campbell'i kirjutatud ja Ain Mäeotsa lavastatud "Beatrice". WOW!

Millal te viimati nägite pesuehtsat ja toimivat science fictionit teatrilaval? Mis on pealekauba nii sisuliste kui ka lavastuslike innovaatiliste nõksudega, mis lasevad praeguses ajas tulevikku tunda Vanemuise suure saali teatriruumis?
WOW!

Ma ei ole eriline science fiction'i fanaatik, aga meeldib just selline intelligentne, filosoofiliste kalduvustega, põnev, kaasamõtlema ja -elama panev; tulevikus toimuv, ent usutav ning täiesti võimalikult reaalseks muutuda võiv tekst ja lugu, nagu Siret Campbell on kirjutanud ja Ain Mäeots on suutnud selle tuleviku väga eriliselt lavale panna, "võlur" Emer Värk'iga koostöös, kes on lavastuse videokunstnik ja visuaal-elektrooniliste lahenduste autor. Justkui megasuurte eelarvetega Londoni West End'i tehnoloogiliselt põnevad lavastused...
WOW!

Kavalehest jäi silma, et kogu idee sai alguse Aini soovist lavastada teatris võimast ja efektset ulmekat. Selleks pöördus ta palvega Sireti poole, et too William Gibson'i Neuromancer'i dramatiseeriks. Siret luges mitu korda raamatu läbi kuid ei leidnud sellest teatritükiks piisavalt tugevat alust. Mõjutatuna ja laenates siiski mingeid ideid William Gibson'i Neuromancerist kirjutatas ta hoopis originaali. Drakadeemia eestvedajana ning nii küpse ja tervikliku näidendi tõttu oli minu jaoks suur üllatus, et tegemist on Siret'i debüüdiga! Kui see on debüüt, mis siis temalt edaspidi veel tulemas on!
WOW!

Praktiliselt terve autosõidu pärast Tartust Raplamaa metsade vahel olevasse maamajja (2 tundi), rääkisime teatrikaaslasega, mis selles tükis mõjus, mis mõtted tekkisid ja kuidas ise sellises tulevikus ja selliste võimaluste juures käituks, kuidas otsustaks. Natuke sellest ka, mis häirima jäi, aga see oli kaduvväike osa. Sest tegemist on eelkõige dramaturgi- ja lavastajateatriga ning need küljed on tõesti aasta tipud või vähemalt tipu lähedal. Mõned vähemolulisemad nüansid hoidsid päris "seisvad ovatsioonid" ära, aga oli ka päris palju inimesi, kes esietendusel seistes aplodeerisid! Ja tõesti, ega minul ka palju puudu ei jäänud... aga sellest kohe täpsemalt.

Siinkohal tuleb mul teha hoiatus, sest see lugu on väga huvitavate ideede ning üllatustega ning sisuliselt palju mõtteid esilekutsuv ning ma ei tahaks rikkuda kellegi teatrielamust paljastades neid huvitavaid sisulisi pöördeid või lavastuslikke efekte, mida ma lihtsalt ei suuda enda sisse jätta ning milleta polekski võimalik seda etendust ja elamust lahata. Samuti poleks mõistlik lugeda enne oma mõtete tekkimist minul tekkinud mõtteid või arvamusi. Seega kui üldse ei tahaks midagi sisuliselt rohkemat teada enne teatrikülastust ei tasuks lugeda järgneva 2 foto vahelist teksti või vähemalt järgnevast tekstist paragrahve, mille ees on 3 tärni, ehk ***, enne kui on endal juba ka lavastus nähtud ning tulla hiljem, uuesti siia kaasamõtlema... või vastuvaidlema :)


Elatakse aega, mis on praegusest hetkest minu hinnangul umbes 50-150 aasta pärast... Tom ja Kristi on noor abielupaar, kellel on minimalistlikult modernse sisustusega korter, elektroonikaajastule kohaselt kodus natuke digivärki, nagu näiteks liikuv foto seinal ja "digitaalne majahaldjas", kes kuulab käsklusi, vastab küsimutele ning täidab koduomanike lihtsamad soovid, nagu näiteks muusikamängimine või ukse lukust vabastamine. Ka autod on tollel ajal rääkiva kompuutriga, "kes" vajadusel võtab autojuhtimise üle ning lisaks kuuleb autojuhi häälest ära, kas too on ärritunud ja vajab rahustamist vms. Sõpradel käiakse ikka külas kohale minnes ja uksekella lastes, samuti tehakse süüa ise ning vein maitseb endiselt õdusa õhtu saateks hästi :) 

*** Kuid lisaks füüsilistele asjadele inimeste ümber, on tehnoloogia arenenud ka inimeste teadvuse siirdamises. Näiteks tööl võib käia ka kiivri pähe pannes ning virtuaalreaalsuses askeldades või teadvus siirdada digitaalselt mujale, kus see töö ära teeb, jättes oma maise keha näiteks koju voodisse lamama. 

*** Ja kui teadvust saab juba siirdada digitaalselt, siis saab seda ju ka säilitada... ka pärast surma...  Sellest saabki kõik alguse, kui rasedale Kristile koos kõige muu rasedatele vajaminevate protseduuridega, määritakse pähe ka "kiip" kõrva taha, mis tema teadvuse digitaliseerib.... Enne lapse sündi juhtub aga saatuslik autoõnnetus ning Tom seisab valiku ees, kas kustutada oma armastatud naise ja napilt tema kõhust päästetud väikese tütre ema teadvus või säilitada seda, jättes võimaluse selle teadvusega suhelda ning ka lapse jaoks tema "ema" mingis mõttes alles... Olgugi, et sellel teadvusel enam "keha" pole, siis digitaalselt "võrku" lülitades on ju kõik võimalik... 

*** Samal ajal on ka olemas teenus, et inimesed võivad oma kehast loobuda, minnes vabatahtlikku "teadvuse-surma". Meditsiiniliselt säilitatakse see keha edasiseks toimivana, misiganes tarbeks.... Sellest saab alguse Tom-i rännak oma surnud naise taastamiseks, ehk teadvuse siirdamiseks sellisesse surrogaatkehasse... aga kas see, milleni ta jõuab on see, mida ta ka tegelikult tahab... ja kuidas suhtub sellesse kõigesse tema naise teadvus? Ja kas me armastame ikkagi inimest ainult koos tema keha ja sellega, mis on kõrvade vahel või armastame ikkagi peamiselt teise inimese teadvust/mõistust või veel midagi? Kas hing ongi inimese teadvus või on see 21 grammi, mis kehast suremisel lahkub siiski miski veel kolmas lisaks kehale ja teadvusele? Kuidas inimene, kes leiab enda teadvuse olevat teise inimese kehas - selle võõra keha omaks võtab? Kellana ta end teadvustab - uue inimesena või ikkagi sellena, kes ta on olnud? Lisaks veel mitmeid ja mitmeid küsimusi, sest me inimesed oleme ju ühed keerulised loomad... lisaks tõstatuvad veel sotsiaalsed küsimused, ehk kuidas suhtuvad sellesse kõik ümbritsevad inimesed - nii need, kelle jaoks digiajastu on tulnud emapiimaga kui ka need, kelle jaoks see kõik on siiski väline ja kauge? Kuidas suhtub parim sõber, kes vaatab oma sõpra ja tunneb võib-olla ära tema "sõnad", ent vaatab siiski täiesti võõrale inimesele otsa ning kuulab teistsugust "häält"? Kuidas suhtub mehe ema, kes vaatab oma poja naist, aga see on hoopis teise välimusega, ometi minia ise näib teda tundvat ning tunneb kohates vajadust loomulikult ka kallistada oma ämma...

Just nende ja teiste selliste küsimuste lahkamise tõttu ma seda lugu nii väga nautisingi. Võib ju kujutada end kõigi nende 5 tegelase asemele (Tom-Kristi-Tomi parin sõber-Kristi parim sõbranna ja Tomi ema) ning vaadata oma silmade läbi seda olukorda ja küsida endalt, kuidas ise oleks  käitunud nende asemel. Ega muidugi ju ei tea kindlalt ette, sest reaalselt end mingi sellise raske olukorra eest leides, võib endalegi üllatavalt otsustada hoopis arvatavast käitumismallist vastupidiselt. Nagu Tom, kes esialgu oli väga skeptiline kogu digivärginduse suhtes - ent kui see teda ennast nii lähedalt puudutas, muutus mehe suhtumine täiesti vastupidiseks... Ent selliseid filosoofilisi mõttemänge mängida on pagana põnev. Kohati isegi hirmus, sest alati kui kogu võrrandis on üheks nimetajaks surm või surmajärgne elu, siis on vähemalt minu jaoks tegemist tabuteemaga, kuigi tänapäeva maailmas on tabuteemad praktiliselt kadunud. Siin lisandub veel hulganisti moraalseid tasandeid ja neid küsimusi endas tõstatada ning nendele vastuseid anda - iseenda ees ja sees ausalt - see on justkui eneseavastuslik retk.

*** Kui ma oleksin Tom, siis ilmselt käituksin täpselt samuti, nagu Priit Strandbergi tegelane - kindlasti ma ei kustutaks seda teadvust ja paneksin selle ka surrogaatkeha sisse. Ma ei tea isegi, kas suudaksin ise seda otsust vastu võtta, et see teadvus kustutada... Tahaksin et seda otsustaks ikkagi see inimene ise, kelle teadvusega on tegemist. Tal on võimalus end ise hävitada kui see tõesti tema soov on. Seda muidugi juhul kui see teadvus on surrogaatkehas, ilma kehata, lihtsalt teadvusena eksiteerida, ei saa ilmselt midagi parata ega teha oma eksistentsi lõpetamiseks. Surrogaatkehas usun, et mõnda aega oleks siis see võõras keha natuke võõrastav, ent kaldun arvama, et inimese teadvus on ikkagi nii tugev ja oluline, et see lööb mistahes kehas välja. Seega kui ta muidugi on minu jaoks vähemalt vähegi vastuvõetava välimusega lähisuhteks, siis palju olulisem on ikkagi see teadvus ehk inimese sisu. Ja see, et mul on võimalus temaga suhelda ning temaga lastekasvatamist, tundeid ja üldse elu jagada.

*** kui ma oleks selle inimese äi, kes järsku mu ette ilmub ja mu poeg või tütar on otsustanud ta nö. tagasi koju tuua surrogaatkehas, siis ma ilmselt võtaksin ta avasüli vastu. Kui mu laps on õnnelik, siis olen ka mina õnnelik. (kuigi kerge hirm oleks ka... olen ju lugenud Stephen King'i Lemmikloomada surnuaeda ning seetõttu tekiksid kahtlemata kõhklused :) ) Mina ju ei peakski selle inimesega koos elama ja isegi kui mu laps oma kaasaga elabki minu juures, siis minul pole siin mingit kaasarääkimist. Mõistan siiski täiesti Liina Tennosaare tegelase, ehk Tomi ema kohkumist ja võõrastamist. Tema jaoks oli võigas ja võõras seda alla neelata kui nagu teine inimene tema minia teadvusega võõras kehas tema ette ilmub ja justkui sedasi vägisi tema ellu tungib. See oli selle inimese jaoks liiga järsk muutus. Usun, et sellistele projektidele pühendatud või määratud psühholoogid saaksid siin palju ära teha. Üldse võiks ju sellised "tagasipöördumised" olla programmistatud ja läbimõeldud protseduurid.

*** Kui mu sõber otsustab tuua oma surnud abikaasa tagasi surrogaatkehas siis üsna sarnaselt isarollis suhtumisele, toetaksin oma sõpra igati... oleksin täpselt samuti uudishimu tulvil, nagu Veiko Porkanen'i tegelane. Nii lähedalt seda kogedes saaks võimaluse teha omad otsused ka vastavalt sellele, mida sõbra kogemuste pealt vaadates ise arvaks ja tunneks. Igal juhul tahaks ma, et mu sõber oleks õnnelik ning toetaksin tema otsuseid igati ja annaksin endast parima, et temal ja tema abikaasal oleks hea minuga edasi suhelda ning neil oleks keegigi toeks.

*** Kui ellu tagasiilmuvaks oleks minu enda parim sõber... seda reaktsiooni oleks võib-olla kõige raskem ennustada. Kas suudaks võtta teda ikkagi oma parima sõbrana? Kummaline... abikaasana tean kindlalt, et ei taha loobuda oma armastatust ja tema teadvusest. Aga sõbrana, kui ma ei tunne teda välimuse järgi, kas ma suudaksin sellest üle olla, et tegemist on ikkagi sama inimesega. Selles mõttes oleks ka minu tunded ilmselt sarnased Linda Kolde tegelase omadele. Kas kõik usaldatud saladused, kas kõik koos üleelatud rõõmud ja mured oleksid usaldatavates kätes... kuidas sellesse võõra välimusega inimesse siis ikkagi suhtuks... tjahh... huvitav...

*** Kui ma oleks see inimene, kes oma teadvuse säilitada laskis... kas ma laseks üldse oma teadvuse säilitada? Ilmselt laseksin, kui seda on soovinud mu armsaim... teeksin seda tema, mitte enda pärast. Samas nagu see Kristi alguses oli ilma kehata... lihtsalt digitaliseeritud teadvus - ilma kehata, igaveses pimeduses... siis mõtleks küll, et parem õudne lõpp kui lõputu õudus. Ent kas teadvusel ikkagi on üldse tunded? See on ainuke lahtiseletamatus tekstis, millele üle võib kahelda... ma kaldun arvama, et siin tuleb jällegi mängu see kolmas dimensioon  -ei keha, ei teadvus, aga hing... mida siiski mingi digitaliseeringuga ilmselt säilitada ei saa...  

Võib-olla kunagi 1000 aasta pärast kui see tekst siin peaks kuidagi ime kombel säilima nii kaua, siis tolle ajastu inimesed loevad seda siin ja irvitavad, kui naiivne võis üks algne inimliik olla... 

*** Võib-olla teeb seda kunagi mu enda "säilitatud" teadvus, mis on net-i lülitatud :) Ent kui ma siiski olen otsustanud Marian Heinat'i tegelasele sarnaselt teha, ning minu teadvus siirdataks kellegi Kärt Tammjärve tegelasega sarnasesse inimesse... siis ilmselt ma oleks palju pelglikum integreerumaks tagasi ühiskonda. Vähemalt ma ei julgeks end kellelegi näidata enne kui tõesti olen oma kehaga täiesti sinapeal... Tore oleks muidugi kui mind oleks pandud mõnda nooremasse ja vingesse kehasse, millega oleks lihtsam sporti teha ja mis oleks veelgi võimekam kui mu praegune :) No selle lahkamisega otseselt tükk ei tegelenud... Tom valis Kristile keha, mis talle enamvähem meeldis... Kindlasti tahaks mina ka, et minu armastatu valiks minule keha... siis ma igatahes ei peaks kartma, et kas ma välimuselt talle meeldin enam või kas üldse oleksin vastuvõetav talle. Samuti ei julgeks ma vähemalt kohe kallistama hakata või sõpradega kohtuda enne kui ma olen telefonis rääkinud ja sada e-maili saatnud ja vestelnud sisuliste tekstidega, teed sillutades selleks hetkeks kui päriselt ka kellegagi kohtun. 

*** Ja lõppude lõpuks kuigi mõte igavesest elus on kuidagi ahvatlev, siis kas tegelikult ka ikkagi tahaks igavesti elada? Liikudes kehast kehasse... võib-olla ainult siis kui ümbritsevad lähedased inimesed samuti niimoodi edasi elavad ja kedagi tegelikult kaotama ei pea... muidu läheks vist hulluks kui peaks pidevalt oma armastatuid järjest matma, ise muudkui edasi elades... ja lapsed... ja kas lapsi tuleb ka igavesti... selle mõttearendusega jookseb kiiresti umbe või õigemini see tundub lõputu ja piiritult lai, nagu igavene elu ise :)

Kusjuures, selliste tekstidega kaasneb minu puhul alati hirm, et kui see sisuliselt ongi kõnetav ja vingelt ülesehitatud, siis lõpp vajub ära või ei osata seda lõppu kokku siduda või niimoodi ehitada, et see mingi korraliku vastuse või tulemuse või mõtte annaks. Ent siin oli lõpp kohe eriliselt tugev! Just sellepärast, et see vähemalt minule tundus ainuõige variant...

***  Ainuõige selles mõttes, et ma ise teeksin ka just nii... ainult täiesti "uue inimesena" olekski võimalik tagasi tulla... (oleksin tahtnud, et lavastuses oleks Beatrice'i mängida hoopis kolmas näitleja) ja kui siis võetakse mind selle teadvuse ja selle välimuse kombinatsioonina, ainult siis ongi normaalne tulevik koos võimalik. Me oleme ikkagi segu kõigest - tervik, kui nii võib öelda. Kui üks osa ära võtta või muuta - siis me oleme ikkagi keegi teine... kuigi me ise võib-olla teadvustame end endiselt iseendana. Seda võib võrrelda näiteks mõne õnnetuse läbiteinud inimestega... eks nad ole ju ikka nemad sisuliselt, aga ikkagi muutunud. Ja me inimesed elame ju ühe elu (no võib-olla igavese, kui selline teadvuse digitaliseerimine kunagi võimalikuks saab), aga elame siiski enda elu ja meil on õigus otsustada, millist elu me tahame elada. Muidugi on laste ees meil kohustus ja kohustus on füüsiliselt kellelegi teisele inimesele mitte viga teha. Paraku mentaalselt haiget tegemisest hoidumine pole vähegi sotsiaalsel inimesel praktiliselt võimalik. Võib-olla metsas elades või vaimselt piiratud inimestel ainult... sest ka tahtmatult juhtub seda... ja alati on ju olukorradki mingid võrrandid mitmete teguritega. Üks asi oled Sina ise, aga teiste inimeste tundeid, tahtmisi ja teadvust võib võib-olla küll teatud olukorras ning mingite nippidega mõjutada, ent kindlalt suunata ja oma tahtele allutada seda pole võimalik... isegi kui väga tahta.

Antud juhul oli veel kogu võrrandi sisse segatud ka laps ja lapse tunnetega mängimine on eriliselt riskantne ja hoolimatuse tipp. Oma lapsele tahab iga normaalne lapsevanem parimat. Isegi iseennast ja oma soove-tahtmisi ning heaolu ohverdades. Samas tahaks ju ka iga hinnaga oma lapsega koos olla, tema kasvamise osa olla. Toetada, olla olemas kui vaja ning selle kõigega koos saada ühiseid kogemusi ja nö. kasvada oma lapsega koos...

Nii palju mõtteid tekitavad teatritükid kahetsusväärselt harva. Kusjuures pakuti seda väga põneva ülesehitusega. Lava muudeti elektrooniliste lahenduste ja videotega nii, et kord oli see Kristi ja Tomi kodu, siis jälle nende sõprade oma... järgmisel hetkel park. Autosõidu ajal auto... samuti nipsust muutus kogu lava võimsaks tulevikutehnikat pakkuva kontori aulaks tänu võimsatele videolahendustele, kus Priit Strandbergi võttis vastu firma funktsionäri mänginud Karol Kuntsel. 

*** Samal ajal kui suurtel koduekraanidel rääkis pakutavatest teadvuse digitaliseerimise teenustest Jaanus Tepomehe tegelane. Kõik nii ehtne ja huvitav. Lisaks Vanemuise suure lava võimalused andsid ka näiteks väikese haiglapalati tekitamise ühte soppi. Lihtsalt vaimustavad lavastuslikud leiud Ain Mäeotsalt riburada terve etendus!

*** Üks võimsamaid lahendusi oli "häkkimisstseen", kui Silver Kaljula tegelane tõstetakse hiigelarvuti touchscreenile - keset lavatausta - maa ja taeva vahel rippudes. Tulid meelde kõik need loengud x, y ja z - generatsioonist... ning juba praegused lapsed, ei taha lillegi liigutada kui see, mida nad teevad ei ole "fun". Eks see areneb veelgi "tolleks" ajaks edasi ning jõuamegi selliste digilahndusteni...

*** Märkimata ei saa jätta ka stseeni, kui "zombie" diskole läheb, ning seal tal tuleb Michael Jacksoni "Thriller"-i tantsu tantsida (kõik kes seda muusikavideot on näinud teavad, et seal zombid haudadest üles tõusevad ning tantsivad)... ilmselgelt teadlik tegijate vimka - luua duaalsus... ja panna Kristi tegelane kui jumaliku nupuliigutusega imelikku olukorda.. millest tüdruk auga üle oli ja nautis täiega lihtsalt tantsimist... Kuid eks sellestki tal kindlasti midagi nahavahele jäi...

Kui kõik on nii äge ja võimas ja vinge ning ammulisui lihtsalt ahmid seda kõike endasse... ning tundub justkui kõik oleks täiuslik, siis hakkad detaile märkama, mida muidu võib-olla tähele ei panekski... näiteks nagu rullikud dekoratsioonide all. Nii palju vingeid tehnilisi lahendusi ja siis silmatorkavad rullikud dekoratsioonide all lihtsalt mõjuvad imelikult... toovad reaalsusse - et see, mis sa vaatad on "teater" ja Sa ise ei ole selles lavastuses toimuvas ajas ja ruumis kärbsena seinal... Hiljuti just vaatasin Draamateatris ühte tükki, kus keset etendust tausadekoratsiooniks olnud majaseinad tõstetakse nurgast, lastakse klõpsuga rullik alla, mis seal küljes on, ning veeretatakse lavalt minema - enne polnud üldse neid rulle seinte all näha. Kunstilises mõttes veel muidugi ka kahju, et kanname tollel ajal endiselt samasuguseid riideid nagu praegu, ehk see muutus mis on näiteks viimase 50 aastaga toimunud, see jääb pidama praegusesse aega ka aastakümnete pärast. Ehe haiglavoodi, kõik videolahendused ning elektroonilised dekoratsioonide liikumised olid vinged ja tegid need muud väiksemad häirivad detailid mitmekordselt tasa.

Tõeliselt naudinguline oli Ardo Ran Varrese muusika. Ma ei peagi siin silmas valitud häid ja sobivaid laule (eriti üks - mis oli kui tüki jaoks kirjutatud, ehk sõnade mõttes sisuliselt vaadatava teatri sisuga kokkusulav või isegi selle sisu jutustav!), aga just see muusika, mille Ardo spetsiaalselt tüki jaoks on loonud. Lisaks harukordselt hästi dramaatilisust lisavad, võib-olla isegi natuke klišeelikud, ent kahtlemata just siia ideaalselt sobivad "põpõmm"-id, kui keegi dramaatiliselt lavale ilmus või midagi vastavat juhtus.

Ja  nüüd jõuame siis selleni, mis mul ei lasknud tüki lõppedes püsti seista aplodeerimiseks...

Kui mina oleks rolle jaganud, oleksin sellest trupist kaasanud vaid 4 - Veiko Porkanen'i, Liina Tennosaar'e, Silver Kaljula ja Karol Kutseli (lisaks veel kindlasti ka vaid videos esineva Jaanus Tepomehe - tema mahe hääl ja selge diktsioon oli kui loodud sellise toote reklaamnäoks/-hääleks. Imeväike roll, aga järjekordselt täistabamus temalt). Ühele oma Vanemuise lemmiknäitlejale - peaosatäitja Priit Strandbergile mul ka pole midagi erilist ette heita. Alguses kui kõik on veel hästi, on tal mõnusat vajalikku energiat ning poisikeselikku mängurõõmu, mis sellisele tegelasele annab karakteri. Kuid pärast õnnetust ja siis kui oleks vaja tuua sisse psühholoogilisemaid mängutasandeid - kurbust/viha/pettumust/frustratsioone, siis kulgeb ta stamplikumat radapidi. Nö. teeb rolli auga ära, kuid mitte oma CVsse peaosalise rolli jaoks tähelepanuväärselt mitmetasandlikult või meeldejäävalt. Muidugi see oli ka esietendus ning mängides sellist materjali, usun ja loodan, et ta leiab neid nõkse ja tasandeid sinna emotsionaalse skaala teise otsa juurde. Veiko Porkanen'i tehtud, peategelase parim sõber, on palju väiksema mänguskaala juures päris osav - ta laval olevatel hetkedel väga kurbusesse ei jõudnud, ega pidanudki kalduma, sest alguses oli kõik hästi, pärast jällegi ka "leitud lahendus", aga selle ajaga jõuab ta mõjuda nii digihuvilise, laheda sõbra, toetava abikaasana, huvitatud sõbra naise uuest elust ning see kõik on päris ehtne ja huvitav. Nooremate kolleegide vahel mõjub Liina Tennosaare "ema" roll kõige tugevamana. Poega lohutades, lapsehoidmise üle muret tundes, "uue" miniaga kohtumisel endast välja minnes... ja eelkõige korraliku karakteri luues inimesest, kes ei ole nende moodsate uute innovatsioonidega kaasaminekut usaldav... vastupidi kogu seda värki tauniv. Karol'i roll on väga minimaalne ning mänguruumi selles eriti polegi. Asjalik, nii nagu peab sellises osas. Ja Silver Kaljula üliagar diskor või hiljem ka häkker - väike, aga igati pakkutabavad tervikut toetavad rollid. Lisaks küsis ta minultki ühe küsimuse sealt lavalt, aga ma ainult vangutasin pead vastuseks :)

Linda Kolde hakkas mulle meeldima vastupidiselt Priidule just siis kui temal saabus dramaatilisem osa rollist - siis kui ta ei suutnud oma sõbrannat omaks võtta "uues kuues". Alguses oli teatavat lavalist kohmetust ja isegi nõks ülemängu, aga kuna ta mäng läks kogu aeg paremaks, siis lõpptulemusega võib ikkagi rahule jääda. Kuid tema lavakaaegsete kursaõdede mänguga ma ei suutnud leppida algusest lõpuni. Tekkis lausa küsimus, et kas mingi oluline osa on jäänud neil teatrikoolist kättesaamata? Marian Heinat'i väga temalikule mängustiilile mõeldes ma kahtlustan, et võib-olla lihtsalt minule see ei meeldi. Täpselt samasuguse "liiga lihtsa rollilahenduse" tegi ta "Laineid murdes" tükis - kuigi nii siin kui seal oleks vaja palju laiemat emotsioonide diapasooni või ulatuslikkust... Võib-olla ma teen ülekohut ja ta ise on teinud seesmiselt suure töö ära oma karakteritega, aga vähemalt minu jaoks jäi kõvasti puudu nii sügavamale minekust kui nüansirikkusest. Väga plass mäng ja kui ma poleks loos nii sügaval sees olnud, poleks mul tema karakterist isegi kahju olnud. Ent see "kahjutunne" on minu jaoks isegi võtmetähtsusega. 

*** Eriti siis kui ta seal "pimeduses" on... Ainuke koht, mis tal hästi välja tuli, oli siis kui ta teatab oma mehele, et ta lasi selle kiibiasja haiglas ära teha... See rasedusest käed rippu olukord, kus lihtsalt tuleb arste kuulata ja kuuladki, on see siis sinu jaoks siis tõesti vajalik või mitte, aga rasedale on arst "jumal" ja tema etteantud käsud ning soovitused kuuluvad täitmisele... eriti esimese rasedusega seoses... See oli minu jaoks tema rolli tipphetk. Kogu tema mängustiili kuvabki hiljem Tomi mõtetes justkui oma meest vaimuna külastades - lavalt läbi jalutamine... ta justkui jalutakski oma rollist läbi. Oli ta seal või ei olnud, mõne aja pärast ma kahtlen, kas mäletangi.

Ja ma ei tea, kas mulle ei meeldi rohkem see kui keegi olulises rollis end välja oluliseks ning kolmemõõtmeliseks karakteriks ei mängi või siis see kui mängitakse kramplikult diktsiooni üliteravana hoides ja nii rollist rolli. Tegemist on õnneks noore näitlejaga ning usun, et kui Kärt veel mängib ja mängib erinevaid rolle, siis ta saab midagi teha oma kõne edastamisviisile ja raputab sellest stambist end lahti. Või õpib kasutama suud kuidagi teisiti. Meenub kui kunagi mingil koolitusel õpetati suu pingeid vähendavaid harjutusi kõnepidajatele. Ma ei tea, kas see aitab ka näitlejaid - ju vist... aga võib ju ka olla, et see on lihtsalt nii tugevalt tema isiksuse omapära. Võib-olla ta igapäevaelus räägib ka nii ja siis muidugi on raskem midagi selle muutmiseks ära teha. Tuleb lihtsalt minul kui vaatajal eemale hoida tükkidest kus ta suuremates rollides mängib (samas siis oleks ju jäänud ka "Beatrice" nägemata...). See on nii tugevalt eriline ja vaatajat häiriv rääkimismoodus, et jääb mulje, nagu ta igas oma rollis kõvasti "mängida" püüab. See, aga viib mõtted tema tegelaste jutu jälgimiselt, "mida" ta räägib sellele "kuidas" ta räägib ja see häiribki ning oli lausa hetki kus mul ta tekst seetõttu kaduma läks. Võib muidugi vabalt olla, et ma olen vaid üks väheseid, kellel sellega probleem on. Ent ka mu teatrikaaslane ütles, et ta liigutab oma suud väga imelikult ning ka teda häiris see väga. Seega päris üksi ma oma arvamusega ei ole. Olen Kärti juba üsna paljudes rollides näinud ning alati mängib ta sellise justkui pingutatud diktsiooniga... kõige õnnestunumad minu meelest on olnud "Suluseisu" pisike laps (see oli lausa üllatavalt vaimustav roll temalt ja see "teistmoodi rääkimismaneer" sobis sellisesse rolli hästi) ja "Head tüdrukud lähevad taevasse" karvase rinnaga Libahundi-Tiina - mingis mõttes on need mõlemad ka nö.mängulisemad rollid ja mitte kuigivõrd psühholoogilised ning raskekoelised, nagu seekordne "Kristi" nõuaks...  Kuid siis kui ta ei rääkinud või ütles midagi vaid lühidalt, nagu näiteks lõpustseenis, siis ta oli omal kohal. 

*** Oleks tahtnud ka üleminekul teadvusega näha, et oleks kaasnenud mingid sarnased maneerid või midagigi käitumuslikku (see on ju ometi selle rolli "mänguline" võimalus!!!), mis võiks tuleneda sellest, et teadvus kahes erinevas inimeses oli sama. Mina seda ei leidnud... peale "hobusesaba"... aga see oli ju vaid välimuslik ja mitte sisuline, ehk näitlemistalenti demonstreeriv. Hea oli küll see kohmitsemine, mis uue kehaga harjumine nõudis... see tuli hästi välja ning oli väga oluline detail.

Hinnang: 4+ (Tavaliselt saab sellise sisuga asju ainult kinos näha. Sedapuhku praktiliselt järgmisel päeval teatrielamusele kinos vaadatud Hollywoodi suure eelarvega megafilm "Blade Runner 2049" tundus Sireti ja Aini teose kõrval nagu mingi lihtsakoeline käkk :) Beatrice on huvitav ja harukordne kombinatsioon teatrilaval - ühtlasi mõtlemapanev, ent ka sõna otseses mõttes "põnev". Vapustav teatrielamus oma lavastuslike lahendustega. Kui vaid näitlejate mäng oleks olnud sellele tasemele vastav, oleks see võinud kujuneda aasta suurimaks teatrielamuseks... aga ega see sellestki hoolimata kaugele tipust maha ei jäänud ka... nagu öeldud, kõige huvitavama sisuga tükk on see siiani kahtlemata!)


Tekst lavastuse kodulehelt (Fotod on pärit ka sealt ja Vanemuise FB-lehelt):
Beatrice

DRAAMA
SUURES MAJAS

Lavastaja Ain Mäeots
Kunstnik Maarja Meeru
Videokunstnik ja visuaal-elektrooniliste lahenduste autor Emer Värk
Originaalmuusika ja helikujunduse autor Ardo Ran Varres
Valguskunstnik Meelis Lusmägi
Liikumisjuht Britt Kõrsmaa
Osades Priit Strandberg, Kärt Tammjärv, Marian Heinat, Veiko Porkanen, Linda Kolde, Liina Tennosaar, Karol Kuntsel, Silver Kaljula (Must Kast), Nora Ann Lunge või Elise Mustkivi

Siret Campbelli tulevikuromanss

“Beatrice” on vaatemänguline armastuslugu, mille tegevus toimub lähitulevikus. Lavastuse tegevus leiab aset mõnekümne aasta pärast, kuid loo tegelased ei ole leiutajad ega superkangelased, nad ei reisi seni avastamata planeetidele ega oma laserrelvi. Tom ja Kristi on tavalised inimesed, kes püüavad elada oma elu ja teineteist armastada. Hetkel, kui nad kaotavad kõik, avaneb ootamatu lahendus, mille abil oma maailm tagasi saada. Kaotus jääb, kuid elu võib jätkuda. See elu on aga midagi väga enneolematut.

Lavastus uurib mitmeid tulevikuga seotud küsimusi. Kui tehnoloogiline areng jätkub samas või veelgi kiiremas tempos, siis millisest maailmast me end peatselt leiame? Mida oleme me juurde saanud ja millest ilma jäänud? Millega oleme harjunud? Kuidas muutuvad uutes oludes meie olemus, unistused ja vajadused?

Igavese elu soov on tõenäoliselt alles ka tulevikuinimestel. Mõte surematusest on ju paeluv ja püüd seda saavutada veelgi ihaldusväärsem. Tänapäeval püüdleb mõni meist igavese elu poole oma hinge eest hoolitsedes ja lootuses jätkata surmajärgset eksistentsi mõnes paremas paigas. Teise religiooniks on toitumine või eluviis, et lükata sel moel oma bioloogilise lõpu saabumist võimalikult kaugesse tulevikku. Teadusele ja tulevikutehnoloogiatele vaadatakse igavese elu kontekstis aina suuremate ootusega. Ühte sellist võimalust uurib ka „Beatrice“.

Esietendus 21. oktoobril 2017 suures majas