neljapäev, 20. juuli 2017

Roosi nimi - Vanemuine


"Roosi nimi" sisenes mu ellu esimest korda 1987.aastal, seda lugu filmina videolt vaadates. Peaosades olid "veel mitte nii vana James Bond, ent just tollel ajal oma karjääri põhja kobav" Sean Connery ja "tollel ajal tõusev täht ja vaid 15 aastaselt rolli valitud" Christian Slater. Filmi ümber oli palju kisa ja kära, sest itaallased tahtsid sekkuda selle tegemisse. Lisaks ajasid tegijad õli tulle juurde, palgates kõrvalosadesse näitlejateks eriliselt koledaid näitlejaid ja ehitasid selle åmber omaette turundust. Neid koletisi aeti suisa üle maailma taga. Kui film valmis, sai sellest 1986.aasta Euroopa vaadatuim film. Sisust leiti kõikvõimalikke huvitavaid seoseid, mida tegijad sinna sisse ära peitsid, nagu näiteks raamatu nimi, mida kasutati, selleks oli Bologna Umberto ja Umberto Eco oli ju Bologna Ülikooli professor...

Järgmine kokkupuude oli peaaegu 20 aastat hiljem. Olin kõikides raamatuantikvariaatides ootenimekirjas, et kui Eco raamat, mis kunagi 90ndatel eesti keeles oli ilmunud, peaks mõnda antikvariaati ilmuma, siis saaksin selle sealtkaudu. Ei ilmunud ega ilmunud ja ei ilmunudki enne kui kunagi ilmus Eesti Päevalehe klassikute sarjas uue väljaandena. Eelmisel aastal meie seast lahkunud kirjaniku suurteose lugemiseni jõudsin lõpuks enam-vähem täpset 2 aastat tagasi ja lugemiselamuse kohta võib lugeda siit: http://danzumees.blogspot.com.ee/2015/08/roosi-nimi-umberto-eco.html

Ei saa öelda, et sellest raamatust erilises vaimustuses oleksin olnud. Kuigi krimka pool ja kogu keskaegne atmosfäär oli intrigeeriv. Ning muidugi kõik raamatute ja sealses loos justkui üheks tegelaseks oleva raamatukoguga seonduv. Mõelda vaid, et tollel ajal võis ühe lehekülje tegemiseks minna 6-12 kuud... See annab kogu asjale kõvasti perspektiivitunnetust. Kui olulised olid teosed ja kui väärtuslik oli raamat. Ent krimkale tasakaaluks kogu loos oli 13-14.sajandite ususõda ja esiketser Fra Dolcinoga seonduv ja need teemad tõmbasid lugemiselamust ja hoogu minu jaoks alla, sest teoloogilised teemad mind eriti ei huvita. Ehk sellist tüüpilist krimkadega seonduvat "ei saa maha panna enne kui viimane lehekülg on loetud" tunnet raamatuga ei tekkinud. Küll, aga tekkis tunne, et kogu lugu on üpris teatraalne ja sobivalt kogu lugu toimub peamiselt ühes kloostris ning seega sobiks ehk teatrisse teatavate mugandustega ideaalselt...

...eksisin...

Raamat oli väga pikk ja lugu ise nii mitmete niitidega kõikvõimalikesse teemadesse laiali, et isegi 3 ja poole tunniga polnud kaugeltki võimalik tegijatel seda edasi anda teatrilaval. Igatahes mitte sellise dramatiseeringuga.

Kuid kõigepealt tahaks öelda ka mõned kiidusõnad. Nimelt kogu kunstiline ja toetavate komponentide pool. Alates etenduse toimumiskohaks valitud Tartu tookiriku varemed - ideaalsema leidmine oleks päris raske. Tumepruun puust treppidega ülakorrusele (raamatukokku) dekoratiivne lava tagasein oli võimas ja vajalikku tooniandev. Elava tule kasutamine - kuigi raamatukogu tulekahju stseen on päras pähkel lahendada lavastajale, siis loodud lahendus oli okei (kuigi otseselt raamatut mittelugenu sellest ilmselt aru ei saa, et kõik need hinnalised teosed seal raamatukogus põlevad, mitte ainult üks - sest see raamatukogupõleng ja üldse raamatute tähtsus tollel ajal oli üks Eco raamatu lugemise adumisi, mis ühest küljest oli üks teose olulisemaid, ent mis jäi tükist siiski üsna vajakka... kuigi natuke riivamisi seda puudutataksegi).

Muusika, (munkadest) meeskoori kasutamine ja kooriseaded - väga tabav ja õiget atmosfääritunnet tekitav. Samuti mungarüüd ning grimm jm tehnilisemat laadi lavastuslikud küljed - kõik jättis väga hea mulje. Kogupilt jäi nö. "ilus".

Tulles tagasi selle dramatiseeringu juurde, siis see oligi peamine või isegi ainus põhjus, miks elamus ikkagi saamata jäi. Krimka põnevus mattub laval kõige muu teksti- ja teemaderohkuse alla ära. Õigemini põnevust kui sellist ei tekigi. Igav on. Kui raamatus oli suurem osa neid krimkavälised teemasid lihtsalt natuke tüütum lugeda kuid siiski vajalik kogu ajastupildi ja õige tunnetuse tekkimiseks, siis lugedes oligi asjadele rohkem aega mõelda ja teemadel olid algused ja lõpud... Teatrilaval oli teemasid, mis tekkisid ei-tea-kuskohast.... näiteks kogu Dolcino teema areng, mis raamatus jooksis pidevalt muu tegevustiku kõrval... tükis viidatakse sellele, aga mis, kes ja kus... see jääb õhku. Samuti näiteks Ubertino kardab, et inkvisiitor kuulutab frantsiskaanid ketseriteks ja vangistab ka tema ja Williami kui ta sinna kloostrisse tuleb... õigemini lavastuses jagab ta seda hirmu Williamiga just inkvisiitori saabumise eel. Aga kus kohast see hirm tuleb ja milleks, see jäi minu jaoks küll selgusetuks. Ja selliseid alguse ja lõputa otsi oli veel - lihtsalt mingid laused ja teemad visatakse õhku rippuma ja sinna nad jäävad - ei tea kus kohast tulevad ja edasi ka ei liigu... Ma usun, et see dramatiseering vajaks korrigeerimist, kärpimist ja mõnes kohas just edasiarendusi, et laval toimuv oleks vaatajale ka põnev ja huvitav ning eelkõige jälgitav ka raamatut lugemata.

Krimka puhul on minu jaoks oluline kas näha süüdlase vangerdusi, tema tegemistele kaasa elada ja silmuse koomaletõmbumise närvipinget tunda või hoopis vastupidi (ja sellised krimkad meeldivad mulle veelgi rohkem), ehk mõelda kaasa, kes on süüdlane - lugeda/märgata vihjeid ja koostada peas teooriaid - kes ikkagi on mõrvar? Vanemuise lavaloos ei ole ei ühte ega teist. Süüdlase tegemistest saab teada alles siis kui ta paljastatakse ja lavaloos endas ei ole üht ainsatki vihjet, et saaks kuidagigi ära arvata, kes ikkagi neid munkasid seal kloostris tapab.... Kuna ma raamatulugemisest mõrvarit mäletasin, siis jälgisin teda, aga lavastus ei paku selles mõttes isegi jälgimisnaudingut. Raamatut lugedes oli põnev avastada ka see mõrvamise moodus, aga raamatut lugenuna jäi see pinge lavastusest saamata.

Eks see, et teise vaatuse alguses oli märgata mitmeid tühje toole, näitas samuti ära publiku suhtumise. Usun, et minule, kes ma seda raamatut olin lugenud, oli ka laval toimuvat natuke kergem jälgida, sest lugu ise oli tuttav ja need puuduolevad osad dramatiseeringust sain mälu järgi juurde fantaseerida. Kujutan ette, et need kes raamatut lugenud pole, neil võib kogu asja jälgimine olla üpris raske ning nii mõnedki asjad jääda segaseks.

Kui rääkida näitlejatest, siis otseselt kellelegi midagi rolli mõttes etteheita pole. Mähar oli minu jaoks liiga noor Williami rolli, tema tähtsus ja au oleks põhjendatum kui ta oleks olnud vanem. Mähar ise tegi rolli ära, ent tema karjääris see ilmselt mingi ereda tipphetkena särama ei jää. Noore noviitsi Adso rollis Karl Laumets on näitlejana väga sümpaatne. Kurvad silmad ja nooreks õpipoisiks väga sobiv. Adso, kes nö. kogu loo rahvale jutustaja rolli samuti täidab, on seeläbi justkui publiku jaoks "oma mees seal keskaja kloostris"... Seda oleks võinud kuidagi lavastuslikult ja miks ka mitte sisuliste rõhkudega kavalalt manipuleerides ära kasutada emotsioonide tekitamiseks.Näiteks tema armulugu kogu loo ainsa naistegelasega oleks tahtnud isegi rohkem näha... seda valusamana oleks ju tundunud tüdruku kinnivõtmine ja noviitsi võimetus oma armastust päästa (siinkohal tuleb jällegi kiita lavastaja Tanel Jonast, et noorte seksistseen oli kavalalt lavastatud "tantsuna")... Küll aga Laumetsa vaadates või õigemini kuulates lähevad mõtted alati sellele, et miks lavakas teda logopeedi juurde ei saadetud... Minu teatrikaaslane ütles, et tal oli kohati isegi raske temast aru saada. Mina sain aru küll kõigest, aga paratamatult läheb osa tema jutu mõtetest kaduma, sest kuulajana keskendud valele asjale. S-i susistamisest on võimalik lahti saada. Olen oma lapsega selle kadalipu läbi käinud. Lisaks on mitmed näitlejad oma keele-korrigeerimistest rääkinud, see on ju nende esmane töövahend. Hiljuti kuulasin Üllar Saaremäe juttu sellest kuidas ta lavaka eelkatsetel kõrvale praagiti, aga mees võttis kätte ja sai oma tähed korda ning päris katsetel kõik imestasid, kui kiiresti see muutus oli toimunud ja Üllar saigi lavakasse sisse (tänapäeval vist diktsioonile vastuvõtukatsetel rõhku ei panda ja isegi hiljem seda nii oluliseks ei peeta? sest Laumetsa juhtum pole ju ainus)... Seevastu nautisin Priit Strandbergi rõhutatult teravat diktsiooni. Oma terava s-iga ja just piisavalt hoomatavate nõksudega muutis ta oma inkvisiitori mõnusalt ebameeldivaks. Justkui perversne kirikuisa, kes vabal ajal ka kirikukoori poisse ebasündsalt ära kasutab... ning naudib kui kellelegi saab kõva karistuse määrata... olles ise libe ja silutud juustega - väga hästi loodud ja lahendatud karakter Priidult. Teine lavastuse lemmikroll tuli Leino Rei'lt. Vaadates teda, mõtlesin mitu korda, et keegi ei sobiks sellesse rolli paremini. Ühest küljest väga usutav, teisest küljest mõnusalt karakterit loov oma väikeste omapäradega, mis on just sellele karakterile Leinol poogitud juurde. Vaatasin teisest reast ja ühes stseenis oli ta üsna lähedal publikule ja silmade kinnihoidmine ja justkui ehmatamine kui inkvisiitor teda kõnetab - väga väike detail, aga nii mõnusalt nauditav - mängitud, aga samas ehtne ning seeläbi publiku ka asja sisse toov... selle tüki juures on ju eriti mõnus kui unustad, et elad samal ajal ise 700 aastat hilisemas ajas ning tunned end hetkekski seal -  keskaegses Itaalia kloostris. Kolmandaks tahaks mainida Alo Kurvitsa väikse, aga väga tugeva energiaga rolli. Tal on nii nauditavalt kõlav ja selge hääl ja tema keskmisest hoogsam mängustiil sobis Roosi nime mungarolli ideaalselt... kahjuks teda siiski kauaks laval pole, sest üsna alguses langeb ka tema mõrvari ohvriks...

Samuti on mingit uut värskust viimasel ajal märgata Jaan Rekkori mängus... Vaadates teda Sarabandis mõtlesin, et Ester paneb kõik vanamehed enda ümber ennast pingutama ja tunduvalt oma viimastest rollidest paremaid rolle tegema, aga ka Roosi nimes on Rekkor sama sügav. Ta on ikka vanameister selle kõige aupaklikumas mõttes. Vinge hääl, kohalolu laval. Kui ta mängus oli, tõmbas justkui paratamatult tähelepanu endale, ka hetkedel kui ta mitte midagi ei teinud. Veel tahaks mainida Veiko Porkanen-i, kelle teistest tugevamate karakteristikutega munk (leepra-grimm, küürselg ja lonkamine) ja "loll", kes arvab, et on "tark"... mõjus ka ühe tugeva ja õnnestunud karakterina. Riho Kütsarilt üks tema läbi aegade parimaid rolle - hoogsalt ja õige pisut teistmoodi kui temalt on harjunud nägema, aga kahjuks oli teda ka liiga vähe... Ülejäänud mungad jäid halli massi või tegid oma tavapärase headusega rollid. Ent nagu mainitud, siis näiteljad on kõik siin tasemel.

Ma ei tea ka valemit kuidas seda lugu teatrilava jaoks huvitavama ja sisukamana dramatiseerida... kas võtta näiteks põhiteemad: eelkõige muidugi kriminull ise ja keskenduda ainult sellele? Või tuua sisse ka lisaks raamatud/raamatukogu (kusjuures Eco raamatust jäänud tunnetus, et see kogu raamatukogu oli üks suur labürint, seda tunnetust ei jäänud lavastusest üldse... üldse kogu raamatukoguteema ei pääsenud piisavalt mõjule), noore noviitsi ja tüdruku armastuslugu (sh. munkadel ju lihaline/füüsiline armastus on keelatud ja kogu sellega seonduv), homoseksualism tolles ajas ja tolles kloostris, muidu munkade omavahelised suhted... Ja keskendudagi ainult nendele teemadele... jätta kogu see ketserlus ja erinevate usulahkmete teemad kõrvale... lisaks vajaks see kriminaalne pool lavaletoomisel natuke abi. Mõtted mida lugedes mõtled ja detailid, mida välja loed, aitavad seda pinget tekitada, ent laval on vaja visuaalselt tunduvalt rohkem... näiteks mitte seda, et kusagil leiti surnu ja siis see laip tuuakse publiku ette lavale, vaid palju põnevam oleks see kui mõrv ja suremine toimuks vaatajate silmade all. Eriti poolpimedas, toomkiriku varemete vahel...

Dramatiseeringu aluseks olev raamat ise peidab endas nii palju austusavaldusi ja viiteid tegelikele ajaloolistele juhtumitele. Üks mõnus leid, mille peale ma alles nüüd tulin, kuigi ka raamatut lugedes mõtlesin, et peategelane William oli Baskerville'st... ja see muidugi viis mõtted Sherlock Holmes'ile... aga ka tema abiline Adso... see ju kõlab peaaegu nagu Watson... Ilmselt veel üks Eco keeleline mäng ja homaaž :)

Neile, kes pole raamatut lugenud, ega ei tea sisust midagi, siis paar lauset loo lähtekohast - On aasta 1327. Abt on kutsunud endise inkvisiitori oma kloostris juhtuvaid mõrvu lahendama. William Baskerville'st tulebki koos oma õpipoisiga ja esimesele, nende saabudes juba juhtunud mõrvale, järgneb ridamisi teisi... Samal ajal käivad ususõjad ning kunagi ei tea, kas oled õiges usulahus või vennaskonnas või mitte. Mungad kloostris on kõik natuke omamoodi, erinevatest riikidest, erinevate haritusastmega ja salapärased. Lisaks on seal raamatukogu, kuhu kedagi peale raamatukoguhoidja sisse ei lubata. William koos noviits Adsoga hakkavad pusletükkide haaval pilti kokku panema, kuni mõrvari paljastamiseni. Lisaks on seal mitmeid kõrvaljooni, mis tulevad ja lähevad ning muudavad elu kloostris elavamaks.

Hinnang: 2+/3- (Ei jäänud rahule. Eelkõige dramatiseeringuga, sest ei olnud huvitav. Lõpus natuke elavnes ja võib-olla aitas kaasa ka saabunud pimedus ning elava tule mõjulepääsemine. Samuti muutus kogu pilt elavamaks kui Priit Strandbergi inkvisiitor saabus. Mingid jõujooned tekkisid ja asi hakkas lahenema ning sellepärast tekkis natuke särtsu sisse. Kui sisu kõrvale jätta, siis lavastatud oli võimsalt ja sobivalt. Huvitav ja sobiv leid oli kaasata meeskoor munkadeks ning üldse need võrratud kooriseaded. Kunstiliselt ilus igas mõttes ja lisaks pakuti nii mõnedki head rollid. Kuid kuna minu jaoks on sisu kõige olulisem ja see lonkas dramatiseeringus natuke mõlemat jalga, siis sellest ka see rahulolematus.)

----------------

Tekst lavastuse kodulehelt (foto on pärit Vanemuise FB seinalt):

Roosi nimi
DRAAMA TARTU TOOMKIRIKU VAREMETES
Lavastaja ja dramatiseerija Tanel Jonas
Romaani tõlkija Merike Pau
Kunstnik Kristjan Suits
Helilooja Priit Strandberg
Koormeister Piret Talts
Liikumisjuht Marika Aidla
Osades Andres Mähar, Karl Laumets, Jaan Rekkor (Eesti Draamateater, Endla), Karmo Nigula (Eesti Draamateater), Priit Strandberg, Riho Kütsar, Veiko Porkanen, Linda Kolde, Jaanus Tepomees, Leino Rei, Ardo Ran Varres, Raivo Adlas, Alo Kurvits, Artur Nagel, Rasmus Kull, Matis Merilain, Oliver Timmusk ning Vanemuise ooperikoor

Umberto Eco romaani instseneering

Esimest korda Eesti lavale jõudev maailmakuulsa kirjaniku ja semiootiku, Tartu Ülikooli audoktori Umberto Eco romaan „Roosi nimi” (1980) ühendab endas põnevusloo, sissevaate keskaja kultuuri ja maailma ning semiootilise ristsõnamõistatuse.

1327. aastal saabub frantsiskaani munk koos noore noviitsiga Itaalia Alpides asuvasse benediktlaste kloostrisse, kus tuleb lahendada ühe munga kummaline surmajuhtum. Hakkab arenema kuritegude ahel, mille niidid viivad kloostri raamatukokku.

Lavastus sünnib Tartu toomkiriku varemetes, mille esimesed müürid pandi püsti 13.sajandil ja kus aastatel 1806-1981 paiknes Tartu Ülikooli raamatukogu.

2016. aastal valis “Oxford Dictionaries” inglisekeelse väljendi “post truth” aasta sõnaks. See tähendab, et me elame maailmas, kus tõde on minetanud oma tähtsuse, muutunud millekski vanaks, tolmunuks ja ebaoluliseks. Mina olen alati arvanud, et iha tõe järele on üheks põhiliseks käivitavaks jõuks. Kui tõde on nüüd miski, mis on möödas, siis kas me peame leidma endale uue käivitusmehhanismi? Või uue tõe? See lavastus räägib otsimisest. Ja leidmisest. Ja sellest, et otsides üht, võid leida hoopis midagi muud. Tanel Jonas, lavastaja

Esietendus 13. juulil 2017 Tartu Ülikooli muuseumi toomkiriku varemetes

reede, 14. juuli 2017

Praegu pole aeg armastamiseks - R.A.A.A.M.


Siit tuleb üks hõrk ja üllatava maitsega teatrielamuse retsept:

1.Kausiks kutsuge üks põnev lavastaja, kes Eestis varem pole lavastanud.
2.Täitke kauss pooleni kreeka tragöödiaga.
3.Lisage sellele klaasitäis Shakespeare'i Romeot ja Juliat.
4.Valage üle parimate vene klassikaliste komöödiatega.
5.Sõtkuge sisse mõned head vabakutselised ja võimalusel ka mõned head näitlejad erinevatest teatritest, siis saab eriti põneva värvi ja aroomi, mida varem kunagi pole nähtud.
6.Segades raputage sisse mõnusaid vene multifilme ja teelusikaga Oidipust.
7. Garneeringuks pange juba kõrvale valmis keegi julge kunstnik, kes oskab kõikide nende maitsetega omakorda täiesti peapeale kõik keerata - klassika segada modernsega, unustamata sisulisi vimkasid, sest teatud stseenides on kostüümid tegelaste enda kätetöö käepärastest vahenditest...
8. Ärge unustage, et peaaegu igasse taignasse on vaja ka soola ja lahedat ning sisutoetavat muusikalist kujundajat ja jätke võimalus poole peal näitlejatel veel omalt poolt helikujundusse sekkuda.
9. Näpuotsaga muidugi ka valguskujundust, et kõigele oleks mõeldud.
10.Serveerida elamusele sobivas, kergelt räämas ja remontivajavas mõisas.

:)

Ausalt öeldes, millegipärast ma ei teadnud üldse, mida täpsemalt vaatama lähen... no piisas, et pealkirjas oli armastus, selline era- ja esmakordne trupikooslus, põnev lavastaja ja mu silmad olidki juba krõllis ning üks suve oodatuma tüki ootusärevus tekkinud justkui iseenesest.

Et see veel nii eriliseks elamuseks osutub, seda poleks osanud uneski ette näha... Selleks, et kogu elamuse raamistik paika saaks, tuleb alustada päris algusest...

Kuna oli teada, et saali hakatakse laskma alles 10 minutit enne etendust, polnud vaja sinna jube vara kohale lennata. Kohale jõudes, selgus, et terves Kuusalu vallas pole elektrit ja ei tea ka, millal see tagasi tuleb. Me veel arutasime, et kui oleks teadnud, oleks võinud juba kella 17ks tulla, sest kohalik restoran müüb ka mõisaekskursioone ja seal Kolga mõisas juba on, mida vaadata-uurida.

Kui kell oli seal maal ja rahvas kogunenud piletikontrolli asukohaks määratud trepi juurde, tulid ülevalt saalist rahvaga suhtlema Tõnn Lamp ja Ott Kartau, kes ise ka seekordse tüki trupiliikmed. Tõnn juba selgelt täiesti rollis sees... ma veel mõtlesin, et huvitav, kas ta on purjus, et niimoodi räägib ja liigub :) Ott hoidis kogu aeg taustale ja seda ka hiljem tükis endas oli ta justkui kammitsais... eriti võrreldes Tõnni hoogsa mänguga võrreldes ja tegelikult ka kõigi ülejäänud näitlejatega (sama oli ka näiteks Von Krahli Bloody Marys ja Kummi Ts.. ilmselt see on lihtsalt Oti stiil või ei julge ta ennast päris vabaks lasta, ei tea...)

Igatahes tegi Tõnn ettepaneku, et ootame veel poolt tundi ja kui elekter ei tule tagasi, siis tuleb laupäeval päevane asendusetendus... Minu jaoks oleks see olnud välistatud, sest samal õhtul oleks teises Eestis otsas vaja teatris olla... Õnneks ka teised, häälekamad inimesed nõudsid inimeste saali ootama laskmist... Kui juba kottpimedasse saali saadud, näitasid inimesed mobiilidega valgust ja oli täitsa tunne, et kõik võiksidki niimoodi valgust teha ja saaks tükk ikkagi mängitud-nähtud... Tagantjärgi targana... poleks sellist võimast tervikelamust tegelikult ikka üldse võimalik olnud sellisel juhul saada, sest nii palju on sisus sees juba valguse näitamist ja valgustuskujundust üldse... ja Ardo Varrese muusikaline kujundus oli veel eriti tähtis lavastuse osa... seda nii sellepärast, et tegelased kamandasid muusikat pidevalt vaiki lavastuse osana kui ka kujundusena üldse andis see kogu koomikale tiivaulatust juurde.

Ja siis hakkas imekombel järsku valgus vilkudes tagasi saabuma... kohe küll mängima ei hakatud... vaheajal Tõnn ütles, et Eesti Energia oli lubanud, et elekter tuleb tagasi alles kusagil pärast kell 22...
Ja muidugi ajas see rahva juubeldama kui lõpuks tõesti valgus saabus. Pubilk tundus olevat juba soojaks rõõmsad (juubeldati ja aplodeeriti), et ikkagi õnnestub teatrit vaadata ning ühtlasi ka tükis sees juba enne kui esimene stseen päris lavastust mängitud...


Ja siis see hakkaski pihta. Tõnn Lamp, veel jutustajana, enne kui ta Demagogese kuju võtab, jutustab tausta, et meie vaadatavas tükis on Zeus Jupiter ja Herakles sündis Zeusi ja Alkmene, ehk jumala ja sureliku naise pojana... Lisaks ka palju muud, aga see ülejäänu mõjus kui piibli lugemine, kus keegi saab lapse ja sellel on siis omakorda 100 last ja siis ühel neist on omakorda 100 last, kelle kõik nimed ükshaaval ka üles loetletakse jne jne jne... Ent sellest ei maksa lasta end häirida, kõige olulisema nopib sealt loovaatamiseks kaasa. Ott võtab "Rahva" rolli ja kaasab ka rahva, ehk publiku osaliselt rahvaks kaasa (pole vaja karta, et kedagi otseselt kaasataks... ainult "tormilise aplausiga" on vaja kaasa mängida)...

Loo raamiks (ära seda edasist lõiku loe ja jätka järgmisest lõigust, kui Sul endal on veel tükk vaatamata ning ei soovi sisust rohkemat midagi teada) on Alcemene (Mari-Liis Lill) ja Amphitryoni (Kristo Viiding) suhe. Tiresias ennustab, et Amphitryoni majja tuleb keegi võõras mees ööl, mis mees on saadetud väejuhina sõtta. Lisaks on õhus kahtlus, et kuningas Creon on ta meelega sõtta saatnud, et meest selleks ajaks majast välja saada, et ise Alcmenele läheneda... Amphitryonis kasvab sellest armukadedus ja ta otsustab väesalga juurest põgeneda koos oma ustava orja Sosiaga (Markus Kõiv). Kellel omakorda on suhe Alcmene orjatari Tessalaga (Harriet Toompere) ning soov üks väike öine randevuu temaga teha. Kuna Tessala teab, et Creon hoopis temale silma teeb, siis ta kardab ja palub Alcmenega ööseks toad vahetada... Amphitryon ja Sosia saabuvadki öösel koju. Kuid selleks, et mitte paljastuda, et nad väe on juhita jätnud ja eelkõige selleks, et testida, kas naised anduvad võõrastele meestele, maskeeruvad nad jumalateks - Jupiteriks ja Mercuriuseks. Naised siis kas hammustavad selle läbi või mitte ja sellest segadusest tekib palju segadust juurde, kus hetkeks hakkad juba ise ka kahtlema, et kes on kes ja mis on päris ja mis on väljamõeldud ja kes usub ja kes ei usu.

Üldiselt on imelik, et etenduse plakatil on märgitud, et autoriks on lavastaja, kuigi selle näidendi keerdkäigud on siiski kirjutanud 1949.aastal Brasiilia näitekirjanik Guilherme Figueiredo. Lõhnab natuke loomevarguse järele... Alusnäidendi nimi on "Um deus dormiu la em casa" ja inglise keeles on see välja lastud nime all "A god slept here". Soomlased on teinud näidendist ka oma mustvalge teleteatri-versiooni "Juppiter nukkui täällä" ja lavastus järgib üsna täpselt seda näidendit. Dialoogidele on võib-olla andnud oma osa ka lavastaja, selle üle ma ei saa vaielda, sest pole seda teksti käepärast...

Tegelikult on see Sophoklese kadunud tragöödia Amphitryonist kõnetanud paljusid näitekirjanikke. Vana-Rooma komöödiakirjanik Plautus oli üks esimesi ja kuulsamaid, kes selle komöödiaks ümber kirjutas ("Amphitruo") ning suurem osa ümbertöötlejaid, nagu näiteks Shakespeare, Moliere, Dryden, Kleist, Giraudoux, Banville jne on järginud tema eeskuju ja teinud sellest just nimelt omad "komöödiad" või isegi omakorda Moliere'i või Kleisti ümbertöötluse ümbertöötluse. Kusjuures Figueiredo ümbertöötlust peetakse neist üheks kummalisemaks. Küll on aga kuulsad maailma teatrikriitikud visanud õhku selliseid väljendeid, nagu selle materjaliga ebaõnnestumiseks peab olema juba harukordset talenti :) Seda kummalisem, et varem pole Eestis seda lavastatud... või siis on lavastatud nii, et mina ei teagi... Selleks oli vaja Udmurtia külalislavastajat Damir Salimsjanov'it, et see äge asi meieni jõuaks. Ja õnneks see jõudis... ning eriti õnnelikuks teeb, et just Salimsjanovi lavastatuna, sest selles on tõeliselt palju fantaasiarikkust ja mingit värskust, just sellist värskust, mis minule meeldib!

Kunstiliselt üpris julged valikud - nagu näiteks juba mainitud tegelaste sekkumine muusika peale-sisselülitamisega, sellega, et osalt tegelased on kostüümides ja 2 toetavat tegelast on dressipluusides, ümberkäimine rekvisiitidega -lavapilt on pidevas muutumises, tuues sisse palju ka füüsilise teatri komponente. Tempo on kohati selline, et hoia piip ja prillid... harva kui nii ägedaid ja hoogsaid tükke tehakse ja sisu ei mattu selle tempo alla ja kogu trupp asja filigraanselt rakmetes hoiab. Nemad ratsutavad selgelt materjali otsas ja materjal neist ise üle ei sõida.

Kristo on väejuhile vajalikult võimas, mehine... ent muutub hetkega oma naise kavaluse ja targa sõnasedmise rünnakus poisikeseks. Armukadedusepimeduses muutudes veel eriti ägedaks, justkui see võitlus oleks see kõige suuremat mehisust vajav. Ent seda pimestatum ja rumalam tema Amphitryon ka on... ja seda koomilisem... Viiding on viimasel ajal kohe eriti heaks muutunud. Väljaheitmisele otsa selline mäng - praegu on selgelt tema "aeg" teatris kätte jõudnud. Alcmene, ehk tark ja kavalat naist mängiv Mari-Liis Lill on Viidingu partnerina just nii kaval ja lollitab ka publiku ära, et kas ta ikka saab aru, et jumal on ta mees või mitte... hiljem see muidugi selgub ja seda suurem kiitus Mari-Liisi mängule. Tema õlgadel oli ka õrnemate hetkede-stseenide (mis minu meelest olid selles tükis tasakaaluna veel eriti olulised) tempo ja olustiku kandmine. Üks tüki ilusamaid ja õrnemaid hetki on see, kui nad kahekesi ööl enne sõttaminekut filosofeerivad sõja ja rahu üle ning see frustratsioon, mida Mari-Liis väga õrnalt ja naiselikult välja mängib, et jälle mees ei lähene temale, ka sellisel hetkel ja samas partnerina Kristo mängust on aimata, et ta tegelane teab, et see on vale ja tunneb pinget, et naisele pettumuse valmistab, ent meheliku kohmakusega mainib siiski, et tore oli temaga rääkida... Nende kahe tegelase vahel on keemiat igas misanstseenis ja mõnus, et seda nii naine oma naiselikkuse kui mees oma mehelikkusega mitte justkui ei mängiks, vaid see tundub kogu selles hoogsas, muus osas isegi lahedalt ja sobivalt ülemängimise sees ja vahel usutava ja orgaanilisena.

Kõige ägedama koomilise rolli tegi minu jaoks Harriet Toompere... Ta mängis end mu lemmikute sekka kunagiste Viinistu tükkidega ja ta alati meeldib mulle mingil tasandil, ent viimased aastad ei ole nendes enam sellist Viinistu särtsu ja uudsust... ma ei taha üldistada, ent siiski on teatavat paigatammumist tema rollideprismas olnud juba mitu aastat. Ja kus nüüd oleks justkui paisutagant midagi välja pääsenud! Üks aasta vingemaid kõrvalosi ja veel selles kõige raskemas žanris - komöödias! Ei tea, kas uus lavastaja või see trupp või temale endale see materjal väga meeldib, või kõige kolme koosabi, ent see on tõeline koomiline pärl, mis Harriet seekord pakub. Isegi näiteks selline tobe stseen, kus tema omanik Alcmene räägib, et tema kohtumine Amphitryoniga oli eriline ja siis ori kekutab kõrval, et tema kohtumine Sosiaga oli ka eriline... ja kui siis tõed paljastuvad, ning Harriet/Tessala oma lollusega lagedale tuleb ja siis need silmapööritused ja alandlikkus sinna otsa oma bossile... kulda väärt! Ent veel rohkem kulda väärt oli veel see hoogne stseen kus ta endast täiesti välja läheb... lokirullid peas ja justkui öösel kiiruga ärgades voodist haaratud lina ümber keeratud... kuigi jah, sellel ajal need ürbid ju olidki sellised... Ja järjekordselt teeb oma karjääri parima rolli Markus Kõiv... tundub, nagu ta iga rolliga on saamas paremaks ja paremaks. Nüüd see tema Sosia olles tüüpiline harimata ori oma rumaluse-tasemega, ent olles olukorras kus tal tuleb laveerida orja ja jumala vahel. Tegelikult pisikesed detailid teevad ju rollist nauditava ning neid on ta oma mängu justkui koreograafilise täpsusega istutanud (näiteks see kui järsku märkab, et pärast kuju-tegemist hoiab oma isandal käest kinni või see, kuidas ta järsku muutub orjast jumalaks kui tema isand seda talle meelde tuletab ja siis oma jumaliku uhkusega naist magamistuppa kamandab...) Nii kiired tempovahetused ja üdini koomiline karakter, bravo! Kuid lisaks tuleb veelkord mainida Tõnn Lampi hoogsust ja näiteks ka "kaja"-mängimist. Ta hoidis tõesti, nagu kogu etendust koos ja oli kui publiku ja tegelaste sillaks mitmes kohas. Selline äge trupp... kahju, et seda veel ja veel ja veel ei saa vaadata... nii detailirohke ja justkui armukadeduse õpik veel peale kauba :)

Kusjuures selline metateater, mida Amphitriyon ja Sosia etendavad oma naistele ning kogu ülesehitus sellele on päris keeruline ja annab filosoofilised mõõtmed kogu koomikale. Sest Amphityon rõhutatult ei usu jumalaid ja ei taha olla valeusklik, ent kogu olukord teeb temast just selle, kes ta olla ei taha. Ja see metateater ajab ka publiku segadusse... et mis ikkagi siis on tõde, kas mehed mängisid või kuidas on seletatav siis see, et sündinud Heracles oli ju ikka jumalike omadustega... Kui ma seda oma teatrikaaslastelt pärast kojusõites küsisin, siis nad naersid mu välja, et kas üldse "jumalad" on olemas... ja Vanas-Roomas kasutati "mobiiltelefone" ka jne jne jne...
Näitekirjanik Figueiredo geniaalsust näitavad veel eriti stseenid, kus ta vindi keerab topelt üle. Näiteks stseenis kus Amphityon ja Sosia arutlevad kuidas oleks kõige parem mängida jumalaid, kes mängivad neid endid... ehk tegemist on suisa topelt metateatriga :)

Ainus koht, mis mind siiski natuke vaevama jäi oli lõpu eel, kui on oht kogu asja tragöödiaks muutumisel, ehk kui rahvas tuleb Alcmenet kui patust naist kividega surnuks loopima... Amphitryon lahendab olukorra (minu meelest üsna argpükslikult), ent ometi niimoodi oli neil kõigil võimalik ellu jääda. Ma arvasin küll, et kui see suur rahvale valetamise-stseen on möödas ja mees naise juurde läheb, siis saab temalt vastu vahtimist... aga üllatuslikult Alcemene hoopis neelab selle alla, et mees süüd omaks ei võtnud, sest tegelikult ju oligi mees süüdi ja narrilt oma näitemänguga kogu olukorra oma naisele kaela tõmmanud... ent vabandades ka naise välja jumalaga... võib-olla oli selles mehe vales omaaegset geniaalsust... ja kuna naine on ka väga tark, siis ta oskas seda hinnata...

Päris elule ja praegusesse aega üle kandes ja filosofeerides, siis kui harvad need olukorrad on kus mehed oma naistele jama kaela tõmbavad ja siis ise sellest välja sipeldes veel omakorda naist ohviks toovad... vist juhtub parematestki peredes... aga vaevalt, et ka naised sellest patust puhtad on... eks nemadki oma meeste rumaluse või kummalisuse kaela saavad asju ajada, kuigi asjalood üldse nii pole... või mis?! :)

Uurides nende tegelaste taustasid ja kuna Alcmene orjatari nimi on teistel näitekirjanikel erinev kui Figueiredol, siis sattusin pool kogemata inglise keele slängisõnaraamatu peale... ja vaadake, mida "tessala" tähendab slängis... kas pole tabav? naljakas? kokkusattumus? Harrieti rollile ja tegelaskuju loomisele veel üks kiitus juurde :)

Tessala -
outgoing. narcotic. fucked up. insecure. emotional. restless. discontent. passive aggressive. people pleaser. user. abuser. honest. lover. scared. hopeful. blunt. judgmental. obsessive. spontaneous. friend. intuitive. right. protective. owned. loved. hated. famous. hater. true. mother. brown hair. proud. perfect combination.
boy 1: see that girl over there?
boy 2: yeah, what about her?
boy 1: she's a real tessala

Hinnang: 5 (alloleval fotol olev Jupiteri ja Mercuriuse kuju tegemine kutsus publikult esile lausa keset etendust aplausi... Ja naeruturtsatuste koor oli ka muidu pidevalt hääles algusest kuni päris lõpuni välja... nii äge ja nii humoorikas, kuigi taustal ka tõsisemad teemad ja allhoovused, nagu näiteks armukadedus ja usaldamine ja sõda ja petmised ja usk, rõhutasid need omakorda seda koomilisust veel eriti.Mõnus meelelahutus ja täielik nauding, sest nii lavastus ise kui ka kõik näitlejad teevad sellist ägedat ja hoogsat asja, mille hoog ei rauge hetkekski ja üks lahe misanstseen ajab pidevalt teist taga. Annab ka mõtlemiseks ainest ja paralleele tänapäeva. Armastuse teemad on ju igas mõttes universaalsed kas ühest või teisest otsast. Üks suve ja terve teatriaasta parimaid elamusi! Loodetavasti saab Salimsjanovit ka tulevikus Eestis lavastamas näha - гажаса ӧтиськом!)


Tekst lavastuse kodulehelt (fotod on pärit etenduse FB lehelt ja Postimehest):

Praegu pole aeg armastamiseks

Mida teha, kui ettekuulutaja, kes pole veel kunagi eksinud, on teatanud, et sinu naise juurde tuleb täna öösel mees? Aga sinul on, nagu kiuste, vaja sõtta minna! Vägagi keeruline olukord.

Lavastaja Damir Salimsjanov (Udmurtia)
kunstnik Ervin Õunapuu
muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres
valguskunstnik Priidu Adlas
etenduse juht Tuuli Raadik
Näitlejad Kristo Viiding, Mari Liis Lill, Martin Kõiv, Ott Kartau (kõik vabakutselised) Harriet Toompere (Draamateater), Tõnn Lamp (Tallinna Linnateater)

Esietendus 5. juuli 2017 Kolga mõisas

laupäev, 8. juuli 2017

Kunst - Lavakas/Von Krahli Teater


Elasin õndsas teadmises, et minu nähtud Paide külalisetendus on eelesietendus maikuistele Tallinn Art Space Galerii mängudele, ent nüüd selgus, et lavaka noored mängisid seda - üht moodsat klassiku lipulaeva juba aasta alguses jaanuaris. 

Imestasingi kui valmis ja küps see on. Ja veel rohkem imestasin, et Paide Kultuurikeskuse väiksesse saali (mis tegelikult polegi nii eriti "väike") kogunenud umbes 15-20 pealisele publikule mängisid noored näitlejad ilma igasuguse tagasihoidmiseta. Täiesti hämmastav kuidas Paide-inimesed sellise maiuspala mööda lasid. Pealinnas olid kõik mängitud etendused välja müüdud. Ei tea, kas see näitab selle provintsi kultuuri(tuse) taset? Või lihtsalt on juba tuttav materjal ja eelarvamused alles õppivate näitlejate tööde suunal või hoopis väsinud pikast teatrifestivalipäevast? Tegelikult ma kaldun arvama, et vaja oleks kohalikku publikut rohkem "kasvatada"... et inimesed tuleks kodust välja ka muu kraami peale, kui komöödiateatrite rahvalike naerutajate tükkidele, siis on neile vaja ka näidata head-paremat. (Paide on õnneks nüüd mingisugust plaani pidamas, läbi koostöölepingu Lavakaga ja muude selliste konkreetsemate arengukavadega, ent ma ei saa aru, miks näiteks Raplas ei käi teatrid külalisetendusi andmas... käiakse ju küll, aga häbematult harva ja siis ka ikkagi rohkem selliste "kergemate" tükkidega... ent ilma "publiku kasvatamiseta" on see nokk kinni saba lahti olukord - headele tükkidele, mis "naerutamislubadustega" ei keelita, nendele ei tulda, ja jamad tükid, mis lubavad "nalja nabani", nende peale pettutakse ja ühtlasi siis tekitavad tunde, et polegi vaja teatris käia.)

Ka minu jaoks oli see tuttav materjal, sest seekordne on juba 3 Reza "Kunst"-i tõlgenduse nägemine Eesti lavalaudadel. Varasemad - Eesti Draamateatris Toompere lavastus peaosades Tõnu Kark, Ain Lutsep ja Lembit Ulfsak ning Ugalas Annuse lavastus - kus "mehi" mängisid Leila Säälik, Luule Komissarov ja Liina Olmaru. Ent seekordne oli loomulikult hoopis omamoodi tunnetusega, sest "kunstiarmastajaid" mängisid noored mehed (Sander Roosimägi, Markus Truup ja Joosep Uus).

Serge (Roosimägi) on teinud investeeringu ja pannud kogu oma raha uue maali alla. Maal, mis on maalitud valge värviga valgele pinnale. Ehk seda vaadates ei näe mitte midagi... seda me ei tea, kas lähedalt vaadates mingid valgusevarjundid tekitasid ka mingi kujutise või mitte, aga nii publik, kui Serge'le küllasaabunud sõbrad Marc (Joosep Uus) ja Yvan (Markus Truup) neid varundeid ka ei näe (Yvan küll sõbrale viisakusest üritab muud väita). Ja point ongi selles. Kas see on kunst kui selle on maalinud kuulus kunstnik ja maksab palju? Kas kunstile annab väärtuse tema "hind"? Kas absoluutselt kõigele võib anda hinnangu? Kas kunstiteosele kui "asjale" annab väärtuse see kuidas teised seda hindavad või ikkagi see, millisena ise seda hindad/tunnetad? Küsimusi viskab see tekst õhku lõpmatul hulgal ja aitab läbi tegelaste reaktsioonide, tegevuse ja teksti ka vastuseid leida. Ent lisaks kunsti ja selle väärtuse teemadele kõnetab tükk ka teisel tasandil, sest kolm tegelast on sõbrad. Väga erinevate karakteritega ja erinevate kasvatuslike taustadega ning elukogemustega ning ka hetkel on nad muidugi oma eludes erinevates olukordades. Ometi saab aru (usub), miks need kolm inimest omavahel sõbrad on. Ent küsimused selles liinis tekivad sellelt pinnalt, et kuidas peaks käituma/suhtuma kui Su sõber millegi sellisega hakkama saab, millesse ta ise siiralt usub ja mille üle ta uhke on. Mis on sõpruse hind? Mis on elus tegelikult oluline? Kui kerge on inimese enesekindlust kõigutada? jne...

Oi kuidas mulle meeldis Sander Roosimägi tundlik kunstiarmastaja karakter. Varasemas kahes tükis - Impeerium ja eriti Nodvenatsat tekitasid minus tunde, et ta kuidagi hirmsasti tahab meeldida vaatajale ja sellepärast selleks ülepingutab. Ent mitte meeldivalt hea energiaga, vaid ebameeldivalt trupist esiletungida proovides. Seda kummalisem oli kogeda tema mängu pärast Kunsti nähtud Koguduses, kus vaatasin teda juba kui üht selle kursa lemmikumatest. Ma ei tea, kas see muutus on toimunud selles ajas temas teadlikult ja sisemiselt või mõjutas see Serge'i rolli meeldimine hoopis mind kui vaatajat? Ent Serge'ina teeb ta noore näitleja kohta lausa hämmastavalt küpse karakteri. Serge'ist õhkub noort kunstiarmastajat, nii sellest kuidas ta suhtub oma kallihinnalisse maali kui ka see kuidas ta vaatab oma ostetud "lapsukest", see kuidas ta istub jalg üle teise, tundeerk, see kuidas ta oma silmi kasutab ja kogu keha. Siiralt loodan, et see pole "ühe hiti ime" ja tegemist pole lihtsalt sellega, et just see roll on kui loodud Sandri tüpaažile. 

Markus Truup mängis end minu lemmikuks juba Impeeriumis, ent seda teed on ta jätkanud edukalt ka Kunstis. Üks lavastuse tipphetki on see kui Yvan endast välja läheb. See hoogne ja pidevalt hoogu veel juurdekoguv monoloog kutsus esile sisemise aplausi juba keset etendust. Bravo! Mingi teatav koomiline aura, mis temaga Impeeriumist kaasa tuli pani natuke mõtlema, et kuidas sügavam draamaroll Markusele võiks sobida, aga sobis küll... kuigi ka siin kasutab ta seda koomikusoont ka õiges kohas ja õigel määral ära. Ta on kolmest mehest kahtlemata kõige rohkem kehkadivei... teadamata nende näitlejate ja tegelaste vanust mängib ta end kõige nooremaks neist kolmest. Ent ta Yvan on hea ja viisakas poiss, hästi kasvatatud... sellepärast on tal ka oma pruudiga raskuseid... Joosep uus mängib Marc'i tugevaloomuliseks, natuke järsuks, ent igal hetkel ausaks ja isegi (seetõttu?) kergelt rohmakaks, ent siiski on selgelt temas sees ka kunstisoon. Me väga palju ei tea tema tausta kohta, ent olemuse ja suhtumisega võiks arvata, et ta on mees kes teeb mis tahab, käib oma radu ja kuhu iganes tahab. Sellised sõbrad on ka vajalikud, sest mõnikord on vaja, et keegi ütleks Sulle otse välja tõe, isegi kui seda kuulda ei taha. Ent siin on siiski suur vahe, kuidas seda tõde Sulle serveeritakse... samas sellist inimest usud kergemini? Joosep'i tehtud karakter ei jää teistele alla, ent kummaline, aga kuna isiklikult suhestuda on temaga kõige raskem, siis jääb mulje nagu, tema mäng jääks teiste sära varju. Võib-olla otse vastupidi, peaks tema mängu seetõttu kõige kõrgemalt hindama, sest ta suudab oma karakteri mängida selliseks, kelle otsekohesus samaaegselt tundub nii õige kui vale. 

HInnang: 4 (Ja väga tugev 4. 28.lend on nii huvitav ja hea ning "Kunst"-i 3 meesnäitlejat on nii põnevalt erinevad ja laval mõjuvad nii erineva energia ja olemuslikkusega huvitava, ent sobiva kooslusena. Iga selle lavaka kursa ülesastumine on oodatud ning tundub tekitavat uusi lemmiknäitlejaid juurde... Sedapuhku siis Sander Roosimägi. Järgmine - suvine ettevõtmine on ka juba kavas ning ootan pikisilmi. "Kunst"i meeldejäävaimad stseenid olid siis kui Yvani(Markus Truup) hilineb ja see pikk ja hoogne seletus - miks ta hilineb. Ning see kui Serge ütleb Marcile - võta vildikas ja joonista mu 200tuhat maksnud maalile ning kogu sellel järgnev tegevustik... mh see, mida ta joonistab...3 noort näitlejat mängivad selle olukorra nii intensiivseks ja plahvatusohtlikuks, et kui see lõpuks jõuab sinna kuhu see jõuab, siis see isegi ehmatab... ja seejärel see päris lõpp on ka hea... Lisaks need psühholoogilised mängud, kus "paha" sõbra maal, mis tegelikult teistele ei meeldi... seda kiidetakse sellepärast, et "see on sõbra maalitud"... mitte selle kunstilise väärtuse pärast... Ja kuidas ka siin põrkuvad inimeste kasvatus ja karakter. Ning tekitab inimpsüühikaga seotud küsimusi ja enda seest leitavaid vastuseid juurde - kas kättemaksuks tuleks tõde välja paisata ja võtta viisakuselt katteloor või jääda endaks... mis on tegelikult sõbrale hea? Kas isekusest tekib sellest hea tunne? Ja kui kauaks? Ja kas sellel üldsises pildis, ehk kogu sõpruses on olulisust? Kas peaks olema? Jne jne jne... Väga hästi mängitud, hästi lavastatud Kolditsal ning ilmselt sobis kunstigaleriisse kui valatult... ent ka Paide Kultuurikeskuse lavale... maal käis lavale ja tagasi sobivas mahus ja üldse kogu tempo oli nii hästi paigas. Soovitan julgelt!) 

------------
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka foto):

Kunst

Komöödia ühes vaatuses 
 Näidendi autor: YASMINA REZA 
 Lavastaja: MART KOLDITS 
 Kunstnik: JAAK VISNAP  
Näitlejad: MARKUS TRUUP, SANDER ROOSIMÄGI, JOOSEP UUS 
 Tõlkija: TATJANA HALLAP 

 Von Krahli Teatri, EMTA Lavakunstikooli ja Tallinn Art Space Galerii koostööprojekt 

 Prantsuse näitekirjaniku Yasmina Reza “Kunst” on tõenäoliselt üks viimaste aastakümnete olulisemaid näidendeid Lääne kultuuriruumis. See räägib tõesti, nagu pealkirjast järeldada võib, kunstist. Kuigi kunstist on kirjutatud tuhandeid teoseid, teeb Reza “Kunsti” eriliseks asjaolu, et see näitab laval vahetult ja selgelt, kuidas kunst toimib. Ja mis veelgi erilisem – see näidend suudab läbi kunsti teema tuua ilmsiks ka selle, mis on sõprus. Neid kahte nähtust põimides jõuab näidend otsapidi inimese identiteedi röntgenpildini, valgustades meie olemust läbi kergelt, vaimukalt ja halastamatult.

 15 aasta parimad sõbrad olnud nahaarsti Serge, aeronautikainseneri Marc ja müügiesindaja Yvan lähevad omavahel tülli, kuna Serge on ostnud endale kalli vaid valge värviga kaetud maali. See kummaline maal seab kahtluse alla nii nende kauaaegse sõpruse kui ka Yvani saabuvad pulmad ja Marci suhte oma tüdruksõbraga. Sõprade vahelised suhted purunevad, kuid ootamatul moel parandab suhted uuesti toosama tüliõun, vaid valge värviga kaetud maal. 

 Yasmina Reza on hetkel maailmas kõige rohkem mängitud prantsuse dramaturg, kes on võitnud ka kõik prantsuse ja inglise tähtsamad teatriauhinnad. Tema 10 lavateosest on Eestis mängitud näidendeid “Kunst”, “Kolm versiooni elust”, “Tapatöö jumal” ja “Bella Figura”. 

Etenduse pikkus 1 tund ja 40 minutit ilma vaheajata.

reede, 30. juuni 2017

Linnukaupleja - Rahvusooper Estonia


Aeg ajalt on tore sattuda meie Rahvusooperi esietendustele, et tunda endisaegsete esietenduste suursugusust ja sära. Daamid on ehitud ning riietatud õhtukleitidesse ja härradel on seljas parimad õhtuülikonnad. Saalis hõljub parfüümipilv ning tundub, et nii laval kui publikuseas on täiesti erisugune elevus ja ülevus.

Kohe alguses tahaksin ära tuua esietendusel kesksemates rollides mänginud näitlejad-lauljad:
Adam, linnukaupleja Tiroolist: Reigo Tamm; Kirja-Kristel, kirjakandja: Kadri Kipper; Parun Weps, jahiülem: Jassi Zahharov; Krahv Stanislaus, tema vennapoeg, ohvitser: René Soom; Kuurvürstinna Marie: Janne Ševtšenko; Schneck, külavanem: Mart Madiste; Stüffle, professor: Argo Aadli; Würmchen, professor: Jan Uuspõld; Paruness Adelaide: Juuli Lill-Köster.

Täiesti põhjendamatult on mul juba pikem paus tekkinud Estonia külastustel (viimati eelmise aasta suvel - Viiuldaja katusel... kuigi vaid mõned aastad tagasi, olid mul näiteks kõik Estonia mängikavas olevad ooperid ja suurem osa muusikale ja operette nähtud) ja seda suurema õhinaga võtsin selle vana klassika värske lavastuse ette. Eriti kuna lavastajaks Marko Matvere, kelle lavastajateed olen jälginud alates Lauluväljakul etendunud muusikalist "Chicago". Ilmselt seetõttu, et ta just tihti ei lavasta ka, siis tundub, et seda tehes pühendub ta kohe eriliselt oma töösse ning tulemus on samuti alati eriline. "Linnukaupleja" pole erand, sest ühele lavale seatud piltide vahetustega saavutatud lavastuslik dünaamilisus, kaotamata seejuures kunstilist terviklikkust on väga õnnestunud. Ilmselt kuna tal endal on pikaajaline draamanäitlejana muusikalinäitleja kogemus, aitab see hästi näitlejate lauljaks muutmisele ning lauljate näitlejaks muutmisele kaasa, õigete tasakaalude leidmise ja oluliste külgede esiletoomistega.

Sisulises mõttes oli positiivne, et kuigi mõnevõrra trafaretne sisu (nagu klassikaliste ooperite-operettide puhul tavaliselt ikka), on see siiski päris sisukas operett, kõvasti kaldu koomilisele poolele ja seda läbi romantilise prisma. Selles mõttes lähenes see sisukuselt isegi draamatükile - armukolmnurgad ja need kolmnurgad omaette veel kolmnurgad. Kes armastab keda, kes kasutab keda ära, kes on kelle peale armukade jne :)

Ja seda kõike Zeller'i ilusa muusika saatel. Kogu muusikaline pool ja erinevad laulud, mis operetis sisalduvad on üsna ühtlaselt head, erinevaid nö. kõrghetki laulude näol otseselt minu jaoks esile ei kerkinud (kuigi seal on neid häid mitu) kui just ei võta arvesse üldse kogu õhtu koomilist naela või pärli, ehk "professorite duetti". Matvere on kavalalt kaasanud 2 draamanäitlejat, 2 eesti tippkoomikut - Argo Aadli ja Jan Uuspõld, kes kahtlemata alt ei vea ning tekitasid ka esietenduse publikus vaatet suurima elevuse. Nimelt mängivad nad professoreid, kes peavad hindama avatava loomaaia direktori kandidaate ning valima neist välja ettemääratud kandidaadi, kes oma mõistuselt ja teadmistelt just eriti ei hiilga, otse vastupidi... Testides selle tobukese zooloogilisi teadmisi pärast nende esitatud laulu "Ma lolle ei salli" ajas ikka naerma küll :) Naerma ajas tegelikult juba selle laulu esitamine, sest üks oli kurt ja teine pime või pigem olid nad mõlemad kurdid ja pimedad... millegipärast mõjusid nad ise ka nagu purjakil seniilsete vanameestena... aga seda koomilisem :)

Peaossa oli kaasatud Vanemuisest Reigo Tamm, kes alguses tundus esimese armastajana natuke sobimatuna, enne kui aru sai, et tegemist pole mitte kavalpeast noore kepsjalast Romeoliku armastajana vaid tõesti koomilise tobukesena, kes on küll heasüdamlik ja armastab oma armastatut, ent on tegelikult ikka hoopis päris tobuke ja satub igasugustesse sekeldustesse pahaaimamatult. Selle rolli mängib Reigo mõnusalt hoogsalt ja mõnusa koomiliselt julge tooniga. Hääl on tal võimas ning sõnade diktsioon operetiks kui valatud. Kaunis Janne Ševtšenko Kuurvürstinnana mõjus küll vürstinnana võimsalt kuid tema sõnu tuli jälgida lavakohale riputatud tekstiprompterist, sest tema opereti jaoks liiga ooperlik häälekasutus muutis sõnadest arusaamise natuke raskeks. Samas ei saa seda talle otseselt ka ette heita, sest tema laulmist oli ikka väga võimas kuulata. Minu kõrval istunud mees näiteks läks ainult tema esitushetkedel puhevile ning kõige võimsamad aplausid kuulusid jäägitult ainult Jannele :) Tema ja Kirja-Kristeli rollid, polnud nii karikatuursed kui nende ümber pöörlevate meeste omad.

Samuti nagu minu naaber Janne laulmise peale, nautisin mina kõige rohkem Jassi Zahharovi noote. Tema dramaatilisus sobib siia (oleme ausad - kõikidesse tema rollidesse) kui valatult... Ja tema bariton on nii mõnus ja puhas ja võimas ja sile... muidu kirjeldaks seda sametina, aga see on sama palju karge ja klaar kristall kui ta on siidiselt pehme samet - täiesti harukordselt hea. Tema sugulane, justkui kergelt feminiinsete maneeridega, tulenevalt ilmselt tehtult tegelast aristokraatlikumaks muutes, ent muidu kõva naistemees Krahv Stanislaus Rene Soom'i kehastuses tundus olevat üks esietenduse publiku lemmikuid, sest aplaus temale tundus olevat alati rõhutatult tugevam. Roll ise ka mõnevõrra dramaatilisem ning juba olemuslikult mängilusti sisaldavam ja Rene võtab sealt selle kõik ja toob lavale. Kirjakandja-Kristel, kellel õnnetuste arusaamatuste tõttu läheb oma tulevase peigmehega natuke nässu see nö. paari minek, sest ise ta satub vale mehe uksest väljuma valel hetkel ja tema armastatud mees oleks justkui teise naise meelevallas. Arusaamatusi kui palju... Huvitavalt õrna justkui tütarlapseliku häälega Kadri Kipper, kelle hääleõrnus ei väljendu mitte selle tugevuses või saali kandvuses, pigem naiselikkuses. Ka tema sõnu tuli kohati kiigata tekstimasinast. Ja Adami ja Kristeli paar esimeste armastajatena (ja seda just nende näitlejate esituses) järelemõeldes mõjub omaette natuke koomiliselt (samas mitte päris ebausutavalt - sest elus ju ka vastandid tõmbavad), kuigi kaheldav, kas see oli tegijate taotlus.

Eraldi tahaks ära märkida Paruness-i rollis Juuli Lill-Köster'i, kes naistest ainsana oli selgelt arusaadavate sõnadega. Oleksin võib-olla tahtnud Terje Pennie't selles rollis näha, sest nad teevad seda rolli vaheldumisi, kuid seda positiivsem üllatus oli kui mõnusalt dramaatiline oli Juuli. Isiklikus plaanis oli see justkui tema taasavastamine :) Väga mõnus... kuigi tekstiliselt pidevalt oli viiteid sellel kui kole ta on, siis see päriselt tema esitatud tegelesega kokku ei läinud :)

Mõnus oli näha ka lavastaja Marko Matveret joodeldamas laval teiste meestega. Ja Lauri Sirp dirigendina ning Estonia orkeser olid tasemel, nagu alati! Kristi Leppiku kunstnikutöö pääseb kõige paremini mõjule parteris täiesti keskel istudes. Ka minu istekoht polnud just ääres, ent siiski lavakohale asetatud peegel ning laval ümaralt paigutatud diivan-toolid olid natuke nihkes ja ei tea, mida veel rõdudel istuvad nägid sellest, sest natuke on seda ka lavastuslikult leidlikult ära kasutatud. Samas dekoratsioonid olid väga ilusad ja suursugused. Samuti olid kostüümid operetile kohaselt imeilusad. Natuke andis siin suunda ka sisu toimumisasukoht. Üldse jäi päris õige tunnetus esimeses vaatuses, et tegevus toimukski nagu Baierimaal, Tirooli Alpide vahel.

Hinnang: 4 (Elamusena päris võimas! Muusika ja lavastus on ilusad. Selgelt näha ja tunda, et suure lustiga tehtud tükk. Argo Aadli - Jan Uuspõllu duett andis minusugusele muusikateatrile siiski mitte nii lähedalseisvale inimesele palju väärtust juurde. Nuriseda võiks ainult natuke koreograafia suunal, ent see pole mitte koreograafi süü, sest isegi nii lihtsate sammudega läks mitte-tantsijatel raskeks... mis jällegi omamoodi sellisesse "komöödiasse" andis muhelust juurde... kuigi ilmselt mitte taotluslikult :) Saadavad emotsioonid on pigem lihtsalt ülevad kui otseselt midagi muud... Võib-olla natuke oma eelmainitud sõnu süües, kus ma ütlesin, et ükski laul ei pääsenud eraldi teistest mõjule, sest üks Adami laul siiski tegi sügame ka soojaks ja no muidugi naerda saab ka :) Vaadake kasvõi seda järgmist fotot - see räägib rohkem kui 1000 sõna :) )


Tekst lavastuse kodulehelt (fotodest esimene on leitud fotosid guugeldades ja teine on pärit teatri kodulehelt):

Linnukaupleja
Carl Zelleri operett
Moritz Westi ja Ludwig Heldi libreto
Eestikeelsed laulutekstid ja dialoogid ning laul „Adami sünnipäeva-joodeldus“: Marko Matvere
Maailmaesietendus 10. jaanuaril 1891 Theater an der Wienis
Esietendus Rahvusooperis Estonia 26. mail 2017

Carl Zelleri tuntuim operett „Linnukaupleja“ on komöödia, mille tegevus toimub 18. sajandi Baieris. Teoses kujutatakse heasüdamlik-humoristlikus kõverpeeglis tolleaegset õukonda, selle pisikesi intriige ja pisut ka külaromantikat.

Linnukauplejast Tirooli noormees Adam on armunud küla kirjakandja-neidu Kristelisse. Eri põhjustel satuvad nad romantilisse intriigi valitseva vürsti õukonnas. Intriigile lisavad vürtsi noor ja kaunis vürstinna, kes talutüdrukuks riietatuna järgneb kuurvürstile tema jahiretkel, soliidses eas, kuid armastust ihkav parunipeili Adelaide, üliosav altkäemakse kasseeriv jäägermeister Weps ja tema õepojast kergemeelne võlgadetegija krahv Stanislaus.

Viini opereti kuldajastu lõpul kirjutatud „Linnukaupleja“ autor Carl Zeller oli ametilt jurist. Kõrvalharrastusena kirjutatud heliloomingust on maailmamuusika varasalve jäänud operetid „Linnukaupleja“ ja „Mäekaevur“. Zelleri muusika on meloodiarikas, särav, kerge ja rahvalik. Peale mainitud teoste kirjutas Zeller veel hulgaliselt operette ja ühe ooperi, kuid teatrite raudvaraks on jäänud siiski need kaks teost. „Linnukaupleja“ jõudis esmakordselt Estoniasse 1911. aastal. Viimati oli operett teatri mängukavas hooajal 1955/56.

LAVASTUSMEESKOND
Lavastuse muusikajuht ja dirigent: Lauri Sirp
Dirigendid: Kaspar Mänd, Vello Pähn
Lavastaja: Marko Matvere
Kunstnik: Kristi Leppik
Valguskunstnik: Margus Vaigur (Endla Teater)
Animatsioon: Marili Sokk, Urmas Jõemees (Faasan Film)
Koreograaf: Marina Kesler
OSADES: Adam, linnukaupleja Tiroolist: Urmas Põldma, Reigo Tamm (Teater Vanemuine) Kirja-Kristel, kirjakandja: Kadri Kipper, Kristel Pärtna Parun Weps, jahiülem: Rauno Elp, Jassi Zahharov Krahv Stanislaus, tema vennapoeg, ohvitser: Andres Köster, René Soom Kuurvürstinna Marie: Helen Lokuta, Janne Ševtšenko Schneck, külavanem: Mart Madiste, Urmas Põldma Professorid: Argo Aadli (Tallinna Linnateater), Tõnu Kilgas, Väino Puura, Jan Uuspõld Paruness Adelaide: Juuli Lill, Terje Pennie (Ugala Teater) Proua Nebel, kõrtsipidajanna: Lydia Roos Jette, ettekandja: Airike Kolk Teener: Georg Gurjev, Aare Kodasma

teisipäev, 27. juuni 2017

Kogudus - Lavakas / Von Krahli Teater


Üldises plaanis oli see minu jaoks kolmas kohtumine tulevase lavaka 28.lennu näitlejatega (tegelikult olen vähemalt Priit Põldmaga umbes sada korda samu etendusi läbi aastate käinud teatrites vaatamas ning näinud teda varem ka VHK/Theatrumi tükis "Palju kära ei millestki" ja Theatrumi "Onu Vanja"s. Ingrid Margusega mängisime samas Iiri reklaamis umbes kuu aega tagasi ühel ööl Palmse Mõisas - kuigi kokkupuude oli seal minimaalne, oli meil üks ühine "hetk", mis kahjuks valmis reklaami otseselt ei jõudnudki. Ja kolmega neist - Sander Roosimägi, Markus Truup ja Joosep Uus, kohtusin ka Paides, kus ilmselt oli nende mängitud Reza/Kolditsa "Kunst"-i esietendus. Ja tuleb välja, et Ingmar Jõela koreograafiaga olen ka tuttav lavakavälistest projektidest ning Teele Pärn pidas käesoleva aasta Iseseisvuspäeval kõne Toompeal...)

Ma ei tea, kas see on teadlik Kolditsa ja teiste selle kursuse juhendajate valik või lihtsalt on nii juhtunud, aga nii Kolditsa Impeeriumis kui nüüd ka Kangro Koguduses, saavad noored näitlejad tegeleda keskmisest suuremas mahus iseendaga ja enda avamisega. Kui hakata seda lahtimõtestama näitlemise kontekstis, siis kõrvaltvaatajana tundub see täiesti geniaalne lähenemine! Selleks, et leida endast tahke, selleks, et osata üldse ennast avada, selleks tuleb iseendaga kõigepealt olla sinapeal. Tundma ennast ja õppida kus kohast sealt seest midagi üles leiab ning kuidas seda välja serveerida. Tavaliselt jõuavad näitlejad selleni aastate kogemuse tulemusena, kuigi on ju kohe algusest peae väga oluline oskus. Ma ei mäleta, et hiljutised lennud sellega sellises mahus oleks saanud tegeleda oma diplomitöödes (kindlasti etüüde tehes koolis, ent on ilmselt kaks ise asja kas teha seda laval publikule, kus hakkab toimuma ka hiljem see töö). Inglise keeles on selline väljend nagu "suspension of disbelief", mida on raske otse eesti keelde tõlkida, aga enda jaoks tõlgendan seda umbes "uskumatu usutavaks mängimine". Seda peetakse teatri üheks olulisemaks komponendiks. Panin seda väljendit esimest korda tähele hoopis filmis "Basic Instinct", kus Sharon Stone õrritab teda mõrvariks pidavat Michael Douglast (ja vaatajaid) selle väljendiga, valades kavalalt õli tulle nii Douglase kui vaatajate paranoiale. Kuid sellele viitab ka muuhulgas näiteks Shakespeare oma "Henry V" proloogis. Ent selleks, et suuta mängida uskumatu usutavaks, selleks peab väga tugevalt teadma, mis on usutav... ja selleks jällegi peab tegema ehedat asja ja piisavalt palju, ehk olema üdini aus, tegelema iseenda ja selle kõige ehedama, ehk tõega... et projitseerida seda olustikku ehk tunnetust siis vaikselt ka "mängutõele". Mul on tunne, et sellise taktikaga võib sellest kursusest saada, nagu Raivo E.Tamm tabavalt väljendas - tõeline löögirusikas Eesti teatrile.

Tegelikult... eriti praegusel "post-tõe" -ajastul, mida me just eriti viimasel ajal elame, on "Kogudus" justkui selle peegel. Sest tegelikult pole ju tähtis, kas see on päriselt ka tõde, mida noored räägivad, kas see on see, mida nad tegelikult ka mõtlevad, kas see kui nad oma unistuste- ja päris kodudest räägivad, siis kas see on välja mõeldud tüki jaoks või ongi see päriselt nii.. .tähtis on see, et see oleks usutav. Ja usutav see oli. Ent sealt on ka vaid juuksekarvapaksune võimalus nihkuda vales suunas ning kogu asi muutub ebausutavaks. Ja kas pole see mitte nii, et ehedad tunded ja ehedus üldse jõuab alati vaatjateni kergemalt... ja seda ka teistes žanrites - päris elu õudus on ikka õudsam kui väljamõeldud kollid, osavad humoristid on tabanud ära, et kui serveerida nalja nii, et see on nende endaga juhtunud või pärit elust endast on see lihtsalt naljakam ja inimestel on sellega lihtsam suhestuda... ja sama on ka tunnetega... on ju ikka osavaid pettureid olnud ja on ka tulevikus, aga inimese tunded on see koht, kus on kõige raskem puru silma ajada... me inimesed oleme ikka uskumatult tundlikud loomad oma aimduste ja nähtamatute tunneteantennidega...

Huvitav oli "koguduses"... alates algusest, see kuidas näitlejad paari-kolme kaupa publiku salapärasesse saali juhatavad... justkui läbi labürindi tõe juurde... tükk aega püsib ärevus, et mis nüüd juhtuma hakkab... toole pole, kõik seisavad ja ootavad ja rahvast tuleb muudkui juurde, ikka 2-3 kaupa... .kas see tähendab, et vaatajad kaasatakse tükki... kuigi kui päris aus olla , siis tegelikult kaasati meid ju juba sellest hetkest kui Von Krahli Teatri treppimööda üles astusime...

Ei... pole vaja karta, et vaatajal tuleks sõna võtta või midagi imelikku teha, see on ikkagi teatri vaatamine... või õigemini vist isegi pigem nende noorte näitlejatega tutvumine. Kui ma nende kursa nimekirja ei vaata ja peast peaksin nimesid nimetama, on vähemalt minu jaoks meeles juba praeguseks: Teele, Steffi, Markus, Sander, Ingmar, Priit, Johan, Ingrid, Joosep, Ilo-Ann... justkui tunneks neid... lisaks on seal üks leedukas, siis üks pikk poiss, kes räägiks nagu kerge vene aktsendiga, ühel poisil on laps (see oli minu jaoks selle tüki suurim "ehmatus" ja võib-olla ka enim järelemõtlemisainet andnud hetk... loomulikult mitte see, et tal laps on, aga just see kuidas ta seda ütles), üks poiss rõhutab, et ta on kursa kõige raskem, aga tegelikult ta vist arvab, et on paksem või raskem kui ta tegelikult välja paistab (minu enda jaoks äratundimist pakkuv jällegi) :), üks tüdruk, kelle nimi on vist Jane, aga ta millegipärast veel ei eristu, ega torka veel millegagi silma... ja seega esimeseks ei tule ka meelde... ja kindlasti ma kellegi unustasin - vaatan nimekirjast järele. Ahjaa - Laura Kukk, tema paistis millegipärast rohkem silma Impeeriumis... Ursel Tilk... teda ma ei mäletagi, aga meenub uudis, et ta kusagil välismaal praegu mängib... samas tema välimuses on midagi huvitavat...  Johannes Richard Sepping... teda ma "veel" ei mäleta :) Ja ma ei tea, kas olengi näinud dramaturgiks õppivat Jan Teevet'it.

"Kogudus" on oma olemuslikult tunnetuselt mingis mõttes sarnane Kangro "Fantastika" ja Lagle "Paradiis"-iga, ehk kohati ka selline "elav installatsioon" (mida mõlema tüki kohta kasutati kirjeldusena)... kuigi mitmes mõttes ikka tunduvalt liikuvam kui installatsioon ja tegelikult ikka täiesti teistsugune... omalaadne... Kui veel "siltide" kleepimisega tegeleda, siis lisaks ka osadele lõikudele ja seega ka tervikuna "postdramaatilise" ja kahtlemata ka "uussiiruse" sildid...

Tegemist on stseenide või isegi erineva sisuga lõikude koguga, kuigi asi voolab väga osavalt ja mõnusalt Kangro poolt lavastatuna algusest kuni lõpuni justkui lainetades... sisuliste ja füüsiliste voogudena. See on ühe koguduse kokkutulek ja kõik vaatajad on ka koguduses (kuigi sõna publik eriti ei saa, hakkama saab noogutamise või pearaputusega... kui just ise väga ei taha sõna võtta ja näiteks koguduse mängudes osaleda... nagu näitkes mälumängus... nagu näiteks üks härra minu nähtud korral :) ) ning siin saladusi ei ole, kõikvõimalikud mõtted, unistused, soovid ja hirmud laotakse lagedale. Vahele sõna otseses mõttes "mänge", mis annava tervikule just nimelt mängulisust... mis otseselt võib-olla alati tervikuga ei seostu, ega pole ka nii vajalikud, ent avavad just noorte näitlejate mängulisemaid külgi ja samas on ikkagi pandud osavalt seostuma tervikuga.

Käisin "koguduses" praeguseks juba paarkümmend päeva tagasi ning meelde on jäänud teatud asjad... elamus ja isiklikud mõtted, mis see tekitas, olustik, mõned lavastuslikud efektid, valgus, mõned helid ja mõned laused, mõned stseenid, mõned hetked. Lisaks kogudusse saabumisele ja sellele kui hoolitsev giid-Joosep oli meiega, edasi justkui baktereid tapva sinise valgusega desinfitseeritud ruumi sisenemine ja seal ootamine. See kuidas inimesi muudkui saabus kogudusse ja kõik seisid läbisegi, ent siis vaikselt siiski rohkem (eesriidena igaks neljaks seinaks rippuvate) kardinate ette seisma asudes. Mingi hirm oli samas, et kas keegi seljataga kanga tagant järsku ehmatab, või liiguvad need kardinad meie ümbert ära? Ent füüsilise ehmatamisega siin siiski õnneks tegemist ei ole. sest siis saabusid näitlejad-koguduseliikmed ja pakkusid toole istumiseks... Ja koguduseliikmetevaheline "jagamine" läks lahti... Kõik istusid läbisegi publiku vahel ja taga ja ees... Tutvustati oma unistuste kodusid ja seda, millises kodus hetkel elatakse... Tundsin ära elemente ka oma unistuste kodust... maast laeni raamaturiilid... loss... jaaahhh... Anti lubadusi - enam ennast ei guugelda... enam uusi raamatuid ei osta, sest lihtsalt pole neid kusagile panna ja isegi aknalaual on raamatuhunnikud, mille peale vargad võivad tulla... samas, nagu keegi tabavalt talle vastab - kes "raamatute" pärast ikka vargile tuleb... arvamismäng... grupikalli, mis on kui elav taim, mis õielehtede haaval laiali pudeneb... ja pidu... sisuline raamistik tõukuks nagu aastavahetusega seotud teemadest - kokkutulemine, uusaasta lubaduste ja unistustuse teemad ning mängud ja pidu... (väga lihtsustatud üldistusena).

Hinnang: 4- (elamusena päris huvitav, eriti just selles mõttes, et tutvub nende uute tulevaste näitlejatega veelgi enam. Kohati oli vähemmõjuvaid stseene ja kohati oli sihtgrupiks ilmselt tunduvalt nooremad inimesed, ent kohe järgmisel jutt väga küps, kohati oli hetki, mis toimisid vähem - arvamismäng ja lõpupidu näiteks hakkas kohati läägama, kuigi õnneks mitte häirivalt. Huvitaval kombel tõusevad teistest esile sisulisemate juttudega hoopis dramaturgiõpilased Johan Elm ja Priit Põldma. Mõlemas on kindlasti ka näitlemisgeen täitsa olemas ja see on dramaturgi jaoks kahtlemata üks vajalik tunnetus/oskus. Sellest kursusest iga nende lavatööga on saamas üha huvitavam ja huvitavam. Kuigi hetkel nende töödest ma asetaksin selle Koguduse elamusena alles pärast Nodvenatsatit ja Impeeriumit kolmandale kohale (pane tähele... mu järjestus Nodvenatsati ja Impeeriumiga on siin juba muutunud), on see igati väärt teatrielamus. Ajas küpseb ja laagerdub see veelgi kusagil sees ja siis selgub tegelik väärtus, mida sellest kaasas kannan... igatahes muljetavaldav ning mis peamine - huvitav oli...)

------------

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka ülaltoodud foto):

Kogudus

Lavastaja: MART KANGRO
Heli- ja valguskunstnik: KALLE TIKAS
Laval: EMTA LAVAKUNSTIKOOLI 28.LEND
Tehnilised lahendused: RINALD KODASMA
Valgus- ja videotehnik: MIKK-MAIT KIVI
Rekvisiitor: KRISTIINA PRAKS
Lavastuse fotod: HERKKO LABI
Näitlejate portreefotod: JOHAN ELM
EMTA Lavakunstikooli 28.lend: JOHAN ELM, INGMAR JÕELA, KIRILL HAVANSKI, LAURA KUKK, INGRID MARGUS, JANE NAPP, JAANUS NUUTRE, DOVYDAS PABARCIUS, STEFFI PÄHN, TEELE PÄRN, PRIIT PÕLDMA, SANDER ROOSIMÄGI, ILO-ANN SAAREPERA, JOHANNES RICHARD SEPPING, NILS MATTIAS STEINBERG, MARKUS TRUUP, JOOSEP UUS
Tihtilugu osutub enamik reisile kaasa võetud asjadest kasutuks. Mis nendega ette võtta? Kas visata minema, et koorem oleks kergem või tassida ikka ühes ja tühja? Loobuda neist on igaljuhul raske.
Mart Kangro ja EMTA Lavakunstikooli 28. lennu ühistöö „Kogudus” on mõnekümne inimese kokkusaamine suletud ruumis, mis on intiimne ja petlik, lihtlabane ja harras. Teeme katse vaadata sinna, kuhu keegi ei näe – tulevikku. “Kogudus” laotab põrandale pagasi, mille oleme ühiselt valmis pannud astumaks homsesse päeva. Mis on need tänased mõtted, mille võtan teele kaasa, lootusega, et kõik tarvilik on kaasas? Et iial ei tuleks küsida, kes küll pakkis minu kohvri.
Esietendus 26. mail 2017
Etenduse pikkus: 2 tundi
Lavastuses on kasutatud ansambel Põhja Konn lugu “Pigilind” (sõnad Betti Alver, viis Valter Soosalu), Lou Reed “Perfect Day”, O-Zone “Dragostea Din Tei (The Numa Numa Song)”, Pharrell Williams “Freedom”, Shakira “Suerte (Whenever, Wherever)”, Sofi Tukker “Drinkee”, Daft Punk “Lose Yourself to Dance”, Irving Berlin “Puttin’”, Abdulla Rashim “Weldiya 1”
Lavastuse tekstimaterjal: omalooming, teatriklassika ja anonüümsed kirjutajad netiavarustest.

laupäev, 24. juuni 2017

Kellavärgiga apelsin - TÜ VKA 11.lend / Rakvere Teater


Kõigepealt pean tunnistama üles, et kuigi Burgess'i kultusraamat on mul riiulis juba sellest ajast alates kui Varrak selle kunagi oma Moodsa aja -sarja raames välja andis, siis pole ma seda siiski veel tänaseni jõudnud lugeda. Filmi vaatasin lapsepõlves ning plaan oligi lugeda raamatut alles siis kui filmi sisu on enamvähem meelest läinud... ehk siis nüüd... Kuid nüüd tulid hoopis Viljandi kooli noored ja tegid sellest näitemängu... Ja raamat võib riiulil rahulikult edasi olla... oodates uut unustust...

Mul on mingi tõrge, sellest teatrielamusest kirjutamisel. Võib-olla eelkõige sellepärast, et tunnen, et mina ei olnud selle tüki sihtrühm ja seega võib-olla pole mul ka täit õigust arvamust avaldada. Minu kaks teatrikaaslast (kes on enam-vähem minuealised) olid minust veelgi kriitilisemad, kuid ma meelega lasin ennast mitte häirida nende arvamustest (üks neist tahtis väga vaheajal lahkuda). Mina nii kriitiline siiski pole... kuigi ma arvan, et mu ootused olid mõnevõrra kõrgemale kruvitud kui teistel. Samas oli natuke naljakas, et üks neist ütles, et kirjuta kindlasti sellest tükist ka kui teine ütles, et ära sellest kirjuta, sest noortel pole vaja minu kritiseerimist, neil on vaja enesekindlust juurde ja toetust. Mõistan mõlemaid, aga kuna olin juba ette ära lubanud, et kirjutan, siis polegi mul hetkel seda valikut...

Kuid eelnevalt tahan öelda, et mul ei ka kõige vähemat soovi noorte enesekindlust alla kiskuda, otse vastupidi, eelmise lavastusega on areng selgelt näha ning seega on kõik nö. õigel teel. Järgnevas tekstis leiduv negatiivne tuleb võtta ainult ja puhtalt konstruktiivse kriitikana, sest ma arvan, et värskelt professionaalsesele Eesti teatrimaasikule sisenedes on kõigil väga head eeldused ning piisavalt juba ka oskuseid, et mängida ja teatrit teha proffidega võrdsel tasemel. Ja lõppude lõpuks ongi see siin ju kõigest ühe inimese arvamus.

Nortsu angaar on üks huvitav mängukoht. Ütleks, et tabav leid oma lavamastaapsuse mõttes ja seda on lavastaja Ringo Ramul oma diplomitöös ka kõigiti kasutanud - nii kõrgusse kui ka sügavusse, laiusest rääkimata. Väga dünaamiline kuid samas orgaaniline oma liikumiseks andvalt ulatuselt. Tüki tugevaim külg oli minu meelest selle kunstnikutöö. Eelkõige Annika Lindemanni pahade poiste jõugule tehtud pintsakud on ühest küljest stiilsed ja seda see jõuk omamoodi ju ka oli, ehk kostüümidega on aidatud tekitada karaktereid ning olemuslikku tunnetust (pätikamp, kes armastab Beethovenit, kasutab maske, on loonud oma, justkui intelligentse slängi (kui jätta kõrvale see, et nad oma sõpru kärssadeks nimetavad, mis omamoodi ei sobitu pilti, Druug sobiks ehk paremini, n'est pas?) ning kannab stiilseid riideid, samas kui juuksed on silutud peadligi - puhas ja igas mõttes vägivallale kontrastne ja just nimelt stiilne). Ma kujutan ette, et sellise pintsaku näitamisel mõnel maailma moekeskuse - Milano, New Yorgi või Londoni moenädala catwalkil võiks uhkust tunda... wow! Lisaks oli põnevalt paberiga (mis etenduse käigus lõhuti mitmest kohast) lahendatud ka lavakujunduselemendid ja see duaalsus koos valgete pintsakutega mõjus veel eriti hästi.

Tüki esimene stseen oli minu jaoks ka selle kõige mõjuvam. See õõvastav tunne - kui oled rahulikult oma kodus, tegeled rahulikult oma asjadega - loed või vaatad telekat ning enese teadmata siseneb Sinu korterisse keegi võõras ja hakkab vägivallatsema - vingelt lahendatud! Eriti meeldiv oli näha seda arenguhüpet, mida Märten Matsu on teinud võrreldes sellega kui nägin teda Thijl Ulenspiegelis. Ta teeb Kellavärgiga apelsinis just seda, mis minu jaoks Thijilis puudu jäi - teeb rolli täie hoo ning isegi mõningase sobiva ülepaisutusega. Tema vaikne sisenemine ja mööda posti allalibisemine, pererahva jälgimine ja lõpuks sõpradest pättidele ukseavamine on just õige tempoga, et ka vaataja saab selle ebameeldiva tunde sees sipelda õiges mahus... ootuses või kartuses, et kohe-kohe läheb vägivallatsemine lahti...

Ja siis lähebki...

Kuid lisaks tegelaste omavahelise vägivallale on see ka vägivald publiku kõrvade trummikiledele. Nimelt on otsustatud kasutada kõlareid ja mikrofone, mis ka muidu kajavas angaaris niigi kõva heli muudavad kohati peadhuugavaks ja isegi nii pahasti, et osa tekstist läheb sellepärast kaduma. Rääkimata sellest, et see tõesti pani pea valutama. Mis võib-olla räägib siiski minust, kui "vanainimesest" rohkem, sest vaheajal noori kuulates enda ümber, siis just selliste u.20-aastaste kommentaarid olid "nii hästi lavale seatud" ja "jube hästi panevad". Seega võib-olla see oli hoopis veelgi üks taotluslik vorm kuidas tekitada ebamugavustunnet vaatajas ja sellisel juhul täitis väga hästi oma eesmärki.

Koos teiste paharettidega siseneb mängu ka peategelane Alex, keda kehastab Tanel Ting. Juba Thijl-i vaadates sai temast minu jaoks selle kursuse üks lemmiknäitlejaid. Ning tema Alex ainult kinnistas seda. Etteruttavalt võib öelda, et tema ja Grete Jürgenson olid kaks, kes oma karakteriteloomisega kõige paremini hakkama said. Taneli eelis oli muidu veel see, et ta sai keskenduda ühele tegelasele. Alexi kaks poolust - hea ja halb olid hästi välja mängitud ning võib-olla selle rolli sees üks imelikumaid ja seega raskemaid momente, ehk Taneli mängitud füüsiline valu kui ta heana üritas halba teha toimis tõesti ehedalt ja tema tegelase jaoks valusalt. Ja temas kui isiksuses leidub ebatavaline ja kontrastne kahesus, ehk õrnus ja tugevus ning see on samuti kas lavastajal või näitlejal endal hästi karakterisse pandud. Mis omakorda muudab Alexi elavaks ning huvitavaks laval jälgida. Õnneks ei panda temale ka parukaid pähe, ega kleebita vuntse-habemeid ette, mis teiste meeste karakterid nii mõneski stseenis ära rikkusid, sest need muutsid need karakterid natuke naeruväärseks ja täiesti ebausutavaks.

Üldse see (või just "selline", nagu siin lavastuses) lisa-karvade kasutamine oli (minu jaoks) imelik ning seda kas ei ole kunstiliselt läbi mõeldud või on taotluslikult jäetud nii võltsiks ja silmale vastuvõetamatuks.... Miks näiteks on Karl Robert Saaremäe preestril valge parukas? Vangide pikkadest habemetest-vuntsidest veel saab mingis mõttes aru, kuid need pigem mõjuvad naljakalt, sest poisid neid välja ei kanna ja need tõesti oleks nagu ette kleebitud. Võib-olla mõjub see tegijate meelest sisemise naljana või taotluslikult koomilisena, aga mina kui vaataja sellega sellelt pinnalt ei suhestunud ja pigem aitas see jätta sellist kooliteatri muljet, ehk nagu koduste vahenditega oleks noored vanemaks üritatud teha vms. Kusjuures huvitav selle juures on see, et naised kannavad oma parukad ilusti usutavalt välja... jällegi võib-olla märk sellest, et hoopis vaatajas on viga.

Grete Jürgenson'i ma Thijl-ist ei mäletagi enam (tema roll seal ei olnud ka kuidagi fookuses ega keskne). Seda huvitavam oli leida ja avastada teda Kellavärgist. Eriti kahes rollis pääses ta mõjule (temal ja kõigil teistel kõrvaltegelastel, peale Alexi/Taneli, on seal neid mitmeid). Esiteks tema doktor, ehk Grete oskus mängida endast vanemat naist andis silmad ette kõigile teistele, ehk kuidas endast vanemat mängida. Ja võib-olla minu lemmikkarakter üldse kogu tükis, ehk tema vanglavalvur - selles oli mõnusat huumorit, tugevust, karmust, aga samas ka teravat irooniat. Tilk vajalikku meelelahutust kogu selle tõsiduse sees. Kui just otsida midagi, mida parandada, siis Alexit ahvatleva nunn-kiisukesena oleks ehk võinud veelgi seksuaalselt ärritavam olla (kuigi ka selline lahendus oli päris hea, aga selliste karakteritega on ikka selline tunne, et kui juba - siis täiega).

Samuti meeldisid juba Thijlis oma lauluoskusega säranud Getter Meresmaa karakterid. Need ei olnud ehk nii karakeeritud kui Grete omad ja see tükk annab selleks täiesti vabad käed, aga meelde jäid nii tema esimese stseeni (vägistatud?) koduperenaine kui ka just see tema ööklubi-laulja. Kusjuures see laul, mida ta esitab on väga hea! Ja minu arvates tema laul oleks võinud ka jääda ainsaks tüki lauluks...

Nimelt kuna tegemist ei olnud ju muusikaliga, siis vähemalt minu jaoks jäi mõistmatuks, miks oli pätikamp pandud laulma? See oli nii imelik... ma oleks veel saanud aru, kui Alex oleks Beethovenit ümisenud või oleks nende vägivallaaktide taustaks kostnud Ludvigi võimsad sümfoonianoodid, aga sorry, "laulvaid pahalasi" on natuke raske tõsiselt võtta. 50-60ndate ameerika muusikalides a la West Side Story kus gängid omavahel tantsivad ja laulavad, seal on see okei. Aga Kellavärgi vägivallasümfoonias jättis see natuke kohtlase mulje. Samuti oli mul raske vastu võtta Burgessi nadtsat-slängi eesti keeles. Saan aru, et see on algmaterjalis sees, et Alex seda žargooni kasutas, ent tüki tegelaste suus reaalselt laval, oli see mitte ainult kohati vaid läbi tüki ebausutav, ehk justkui vägisi pingutatud. Võib-olla on selle rääkimiseks vaja seda pikemat aega rääkida, et see muutuks suupärasemaks, ma ei tea. Lisaks oli rõhk minu meelest kõvast vene keele poole kaldu... eeldades, et eesti keel, mida tegelased rääkisid nö. inglise keelena, siis see on ka mõistetav, ent siiski näiteks sõna "bullocks" oli seal sees... lisaks muutis Alex inglise keelt muul moel, mitte ainult vene keelde... seega oleks pidanud eesti keelt ka väänama? Võib-olla ei mõjunud see vene-eesti keele segamine ka minu jaoks sellel põhjusel nii, nagu võib-olla inglise-vene keele segamine mõjuks. Võib-olla sellepärast, et lapsena sai seda väänatud küll ja loomulikult väänates ei tohiks see olla nii intensiivne? Võib-olla oleks eesti keeles olnud usutavam slängi mõttes kui oleks seganud kas ainult vene või ainult inglise keelt eesti keelega... ma ei tea, igatahes minu jaoks see praegune päriselt ei toiminud, just loomulikkuse mõttes.

Martin Tikk teeb samuti mitu rolli ja kui Thijl'is oli ta üks minu lemmikuid, siis Kellavärgis ma ei saanud mõnedest tema lahendustest aru. Näiteks see, et ta seda iseäralikult rõhutatud naeru tegi erinevates karakterites. Karl Robert Saaremäe pahalane oli päris hea, ent nii isa kui kirikuisa rollid olid natuke liiga "tehtud" ja neid oli raske uskuda. Kuid seda pigem valitud kunstiliste lisandite tõttu (parukad ja muu). Muidu oleks just see kirikuisa roll olnud üks tüki huvitavamaid ja sügavamaid, aga see läks nüüd selle võõrastamise nahka. Omamoodi põnev oli see, et ühele näitlejale anti kolm nii erinevat rolli - kuri ja vägivaldne pätt, kange ja kaitsev isa ning kolmandaks see toetav ja heasoovlik kirikuteener - kuri, rumal ja hea. Need mängib Karl Robert välja. Karl Sakrits otseselt ei pääsenud esile ei Thijlis ega ka siin, kuid ega alati ei peagi. Selles suhtes mõjub ta igati positiivselt toetava näitlejana. Kuigi mingi nurga oma karakterisse võiks sisse tuua, millega meelde jääda. Eduard Tee puhul ma esimest korda tabasin end mõttelt, et vene keelt emakeelena rääkival näitlejal võib eesti teatris olla oma koht küll, sest näiteks tema "doktor" võibki ju olla vene juurtega ja sellisel juhul on aktsent igati õigustatud. Lisaks mõjus ta hoopis huvitavalt prantslasena oma siidhommikumantlis ja vurrude ning pikkade juustega - avastseenis kus televiisorist kostus ka prantuse keelt. Märten Matsu, nagu juba mainisin, teeb seekord oma pahalast täiega ja seda oli mõnus ning huvitav jälgida. Teised pisirollid rikub nagu Karl Robertilgi ära võltskarvade kasutamine, sest lihtsalt on neid karaktereid raske sama tõsiselt võtta.

Eraldi tuleb välja tuua valguskujundaja Märt Selli töö, sest valgusel ja värvidel on atmosfääri loomisel täiesti oma roll. Lisaks hakkab see mängima koos tossu või/ja tolmuga, mis angaaris on. Samuti lõpustseeni kontrastsuse ja loodusliku valgusega...

Lõpust rääkides, siis see valmistas mulle kõige suurema pettumuse. Võib-olla olen ägedate Hollywoodi õudusfilmidega liialt rikutud, aga helge ja "tore" lõpp mõjus justkui vaataja petmisena. Õudne mõelda, ja jällegi räägib see minu kui vaataja kohta rohkemgi kui tegijate headusest, aga ma oleks tahtnud, et Alex oleks oma pruudi lõpus vägistanud, sest Beethoven mängis, naine oli tema ees ja oleme ausad - inimesed tegelikult ei muutu (see oli minu jaoks ka üks olulisi sisulisi loo sõnumeid). Praegu jäi tobe mulje, et sellel "haiglasel ravil" oli siiski mingi mõju... Ja käsikäes jalutamine mõjus vähemalt minu jaoks eelkõige pateetilisena. Uurides natuke tausta, siis tegelikult on algmaterjaliks oleval raamatul kaks erinevat lõppu. Ameerika versioonis on see minu jaoks just nimelt elutruum, ehk Alex tegelikult ei muutu heaks (sama lõppu kasutas Kubrick ka oma kultusfilmis - ja minu meelest õigustutult NB! Kubrick oli küll ameerikas sündinud, kuid tegutses peamiselt Inglismaal - seega oli tema valik täiesti teadlik), aga briti versioonis on raamatus veel viimane peatükk, kus Alex on täiesti paranenud... ja seda on otsustanud kasutada ka lavastaja Ringo Ramul... eks igaüks vist oma rikutuse tasemel :)

Sisulises mõttes annab tükk kõvasti mõtteainet ka siis kui need tehnilised asjad kõrvale jätta. Esiteks see, miks Alex juhina läbikukkus? Miks ta sõbrad teda petsid ning jätsid politseile kinnivõtmiseks ja kuidas ta oleks pidanud käituma, et nii poleks läinud? Vanglat oli ta ju igas mõttes väärt... aga kui ise satuks vanglasse, kas oleks nõus sellise eksperimendiga, et mind muudetakse heaks mingite kahtlaste psühholoogiliste ja tehniliste vahenditega, selleks, et sealt vanglast pääseda... Pavlovi refleks ja ilmselt ka teised psühholoogilised trikid on päris võimsad vahendid psüühika mõjutamiseks. Ja miks ka mitte hüpnoos... kas see pole mitte üpris õudne kui keegi Su ajudega mängib? Aga samas vabaks tahaks ju ka saada... Tegelikult juba lihtsalt mõttena päris hirmus, sest kas me oleme 100% teadlikud millega ja kes meie ümbruses meid mõjutab? Mõjutatakse ju ka meediaga... Poliitikud oma sisendusjõu, populistlike valede ja kavalusega. Vanemad oma lapsi ja lapsed oma vanemaid. Õpetajad ja arvamusliidrid... Isegi uudistelugejat ju tema tooni ja positsiooni tõttu usud justkui paratamatult... Ehk tegelikult on see suisa vajalik, et vahetevahel keegi seda meelde tuletab ja muudab meeled jälle ärksamaks, et oma vaba tahet või arvamust keegi tahtmatult või tahtlikult mõjutada ei laseks. Aitäh noortele tegijatele selle eest! Täpselt, nagu mina oma teatrikaaslastega... tundsin, et kui ma sellele ei mõtleks ja teadlikult vastu ei töötaks, oleks mu hinnang olnud tükile madalam, sest nende negatiivne rahulolematus vaheajal kõlas veelgi kriitilisemana kui see, mida mina tundsin... Kuna minu jaoks oli tegemist siiski omamoodi elamusega ja lisaks oli mul pagana huvitav noori näitlejaid ning nende valikuid jälgida ja omamoodi panna see nende arengujoonena mällu, siis minu jaoks oli igati väärt näha seda kõike, olin siis nende valikute ja lahendustega sina peal või mitte.

Hinnang: 3 (tervikelamusena hea koolipoisi keskmine. Seda eelkõige just sellepärast, et omamoodi naudingut pakub kui näed kuidas noored tegijad teevad oma asja sära silmis ja tegemistahet on nii, et ajab üle ääre. Sisuliselt on ka tegemist ju igati põneva materjaliga, sest inimpsüühika on keeruline ja sellega manipuleerimine on endiselt tugevalt tabuteema... ja seda maailmas kus tabuteemad on praktiliselt tänaseks kadunud. Eelkõige tehnilisi ja mõningaid lavastuslikke valikuid oli mul kõige raskem alla neelata. Eriti kõlarite kasutamine angaaris ja kõik mis puudutas meeste välimuslike muutuste tegemist, et nende erinevaid karaktereid rõhutada. Elamuse tugevaimad küljed olid lava ja kostüümide kunstnikutöö ning Taneli, Grete ja Getteri osatäitmised ning sisu psühholoogiline pool.)

------------------
Tekst lavastuse kodulehelt (foto on pärit Rakvere Teatri FB lehelt);

Anthony Burgess
KELLAVÄRGIGA APELSIN
Suvelavastus Nortsu angaaris
Lavastaja Ringo Ramul (TÜVKA; Ugala)
Kunstnik Annika Lindemann
Koreograaf Sylvia Köster
Muusikaline kujundaja Vootele Ruusmaa
Valguskujundaja Märt Sell
Tõlkija Klaas Meltsas
Osades Grete Jürgenson, Märten Matsu, Getter Meresmaa, Karl Robert Saaremäe, Karl Sakrits, Eduard Tee, Martin Tikk, Tanel Ting (kõik TÜVKA 11. lennust)

Rakvere Teatri suvelavastus 2017.

Alexi päevad mööduvad kambajõmmidega piimabaaris konutades, Beethovenit kuulates ja vägivaldseid ihasid rahuldades. Ühel päeval pistetakse ta trellide taha. Vanglast kiiremini pääsemiseks laseb poiss enda peal katsetada uut meetodit, mis peaks ta heaks muutma...

"Kellavärgiga apelsin" käsitleb vägivalla ja kurjuse olemust, inimloomuse süngemat poolt. See on Anthony Burgessi kultusromaani esimene lavaversioon Eestis, Ringo Ramuli diplomilavastus (TÜVKA teatrikunsti 11. lend).

Esietendus 8. juunil 2017 Nortsu angaa
Alla 14-aastastele mittesoovitatav!
Etenduses kasutatakse lavasuitsu ja valjusid heliefekte.

esmaspäev, 19. juuni 2017

Tanel Ting - intervjuu 2.osa


Sissejuhatuseks tahaks veel öelda neile, kes Taneliga ise pole kohtunud-rääkinud, siis minule jättis ta sügava ja tundliku kunstnikuhinge mulje (üldsegi mitte see, kes ta Alexina laval on... või kui siis ainult mõnel hetkel). Üllatas väga, et ta oli nii usaldav ja veelgi rohkem üllatas, et ta ühest küljest on maalt pärit ja armastab väiksemat kogukonda, ent ometi võttis ette ja põrutas Austraaliasse pikaks ajaks - ennast otsima. Järelikult on mees kõikideks põnevateks väljakutseteks valmis. Tema sellised eneseotsingud ning erinevad õpingud tõid meelde Maughami raamatu Inimorjusest...

Kuigi juttu ajades oli ta väga lõbus, oli mingi kurbusenoot tema hääles, aga ma võin muidugi selle segi ajada tema mõtliku ja õigeid-täpseid sõnu otsiva meelelaadiga (intervjuu läks ju ikkagi Postimehesse). Igal juhul põleb ta tegemistahtest. Nüüd kus kool on läbi, on ju terve maailm valla... Omalt poolt loodan, et saab teda tihti laval näha... temas on midagi, mida Eesti teatrimaastikul hetkel ei ole. Lisaks oskab ta karaktereid luua ning laval huvitav olla. Seda on tõestanud vähemalt need 2 esimest rolli, mis ma temalt näinud olen (munk Thijl Ulenspiegelis ja Alex Kellavärgiga apelsinis).

Ja siit jätkub intervjuu:

Tead Sa juba praegu, mis tööd Sind ootavad pärast „apelsini“?
-    *      Suvel ootab mind veel „Lembitu – kuningas ilma kuningriigita“.

Kas on mingi roll, milles Sa ennast üldse ette ei kujuta?
-     *     Ma ei taha niimoodi kätt ette panna.

Julgeksid proovida kõike, mis pakutakse?
-     *   Praegu küll.

Ja millist žanri on kõige raskem, millist kõige kergem teha – komöödiat, põnevikku, sügavat draamat, lasteteatrit, tantsu-/või muid sõnadeta teatrivorme...?
-     *    Ma väga naudin tantsuteatrit. See on vist minu jaoks kõige sihukesem... selles on minu jaoks mingi eriline asi – selline „füüsiline teater“. Üldse, minu väga suur lemmik on Renate Keerdi tantsulavastused või siis füüsilise teatri lavastused, kuidas seda nüüd nimetada. Ja mulle endale meeldib ka niimoodi olla laval. Žanri puhul... on keeruline öelda, eks neis kõigis on peidus seda raskust. „Draama“ on kindlasti raske minu jaoks, sest ma olen seda kooliajal kas siis stseenide või etüüdidega saanud katsetada ja ma tunnen, et seal jällegi tekib see „kannataja“... et ma tahan kuidagi hakata läbi elama ise seda asja. Sellepärast see teebki minu jaoks selle raskeks. Aga praegu on küll see hetk, kus kõik rollid tunduvad hästi ahvatlevad, kui sellel lavastusel endal on olemas eesmärk ja lavastaja tahab seda teha, siis ma olen ka valmis igat rolli proovima. Peab olema mingi suurem tagamõte juures, sest kui see on lihtsalt tegemine, siis ei paku selle rolli mängimine mindagi. Olgu ta siis peaosa või ükskõik mis osa, siis see ei ole nii põnev. Minule meeldib just seda tervikut toetada, et lugu jõuaks rahvani. Loo jutustamine on minu jaoks see kõige põnevam.

Oled Sa sellist vinget partneritunnetust ka juba tunnetanud, et kellegagi on olnud superhea klapp?
-      *  Klappimise kohta ma ei oska niimoodi öelda... Mul oli väga suur au mängida Ugalas lastelavastust „Väike Pii ja kiigelaud“ ja seal oli üheks lavapartneriks Janek Vadi ja vot temaga koos laval... ma läksin sinna mängima ju ka kui ma olin noor, või mis noor... kolmanda aasta alguses... Ja no see oli üle pika aja selline lavastus, kus ma ei teadnud trupist niimoodi mitte kedagi, kellega ma oleksin koos laval olnud... Ehk olid Ugala näitlejad. Ja vot Janek Vadi. Olid sellised üksikud ja lühikesed stseenid, lastelavastus muidugi, aga kuidagi see tema energia või see kuidas ta toetab, kuidas ta mängib vastu, see oli esimesest hetkest kui me sealt lauatagant püsti tõusime ja proovisime, esimesest hetkest peale see oli lihtsalt hästi nauditav. See kuidas ma ise seda tunnetasin tollel hetkel, see on mul väga eredalt meeles. Ma ei ole veel nii palju saanud mängida või kogeda, ma praegu alles õpin seda tundma, et kuidas partneri mäng käib. Ma tunnen, et ma mingitel hetkedel tahan olla see, kes tahab ise kuidagi midagi päästa või ma arvan, et ma tahan midagi päästa ja siis üksinda joosta ja teha laval ja näidata kõikvõimalikult... aga just need hetked kui sa saad aru, et sa peadki just partnerit mängima ja teda toetama, siis kõik asi töötabki. Ma ei ole seda veel käppa saanud, seda ma otsin alles.

Oled oma karjääri alguses ja iga algus on ju mingis mõttes hirmuäratav, sest ei tea, mis ees on ootamas... mida Sa kõige rohkem kardad?
-      *   Praegu ma kardan seda, et kool saab nüüd läbi... kui suvi saab ka läbi.. siis ma kardangi natuke... või ega ma ei karda, võib-olla on see kõige rohkem „kahju-tunne“, et paraku elu võib käia seda teedpidi, et ma ei jõuagi enam lavale... Sest noori näitlejaid on palju ja tööd kõigile ei jätku, kahju oleks mitte enam lavale saada pärast kooli. Aga ma ei karda selles mõttes, et ma arvan, et ma hätta küll ei jää. Kui ka mängida ei saa pikka aega, siis nukraks teeks küll, aga elu läheb edasi ja küll tööd on ikka võimalik teha.

On Sul oma lemmiknäitlejad? Kellele Sa altpoolt üles vaatad?
-      *   Nüüd kui ma siin teatrikoolis olen õppinud, siis natuke on muutunud see kuidas ma näitlejaid vaatan. Enne teatrikooli ma vaatasin peaaegu kõigile näitlejatele altpoolt ülesse. Ma imetlesin väga näitleja-ametit. Aga teatrikoolis ma nägin kõrvalt, millised näitlejad mulle meeldivad. Ja mulle meeldivad sellised näitlejad, kes teevad tööd – kes tahavad areneda. Ja kõige rohkem ma olengi siin Viljandis näinud Ugala inimesi ja vist minu sellised kõige suuremad eeskujud ongi Martin Mill, Janek Vadi ja Aarne Soro. Kui olen näinud neid mängimas, siis nendes on midagi sellist, et ma näen kuidas nad „tahavad“ ja teevad tööd... Ja isegi pärast pikki aastaid teatris nad arenevad ikkagi edasi. Seda on nii ilus näha. Sellepärast ka, et ma olen neid kõige rohkem näinud. Kuna ma ise olen Viljandis, siis suur osa minu elust on siin ja ma väga tihti pealinna ei jõua ja teistesse linnadesse teatrisse.

Aga filmikunstis? Välismaalt?
-     *    Välismaalt? Benedict Cumberbatch on kindlasti üks, sest tema on ka selline „töötav“ näitleja ja ta on hästi mitmekülgne. Neid on jah väga erinevaid, kes on mingis žanris head. Ma ei oska praegu niimoodi välja tuua. Tegelikult kui ma võtan Alexi ja „Kellavärgi“ kohapealt, siis Heath Ledger ja Jokkeri roll. Ma just vaatasingi seda filmi... Ringo üldse andis meile sellise nimekirja filme, mida me vaataksime enne prooviprotsessi algust ja muidugi need filmid olid sellised kohati jõhkra sisuga filmid. Ja ma võtsin endale lisaks veel vaadata filme. Kui ma sain teada, et ma pean Alexit mängima, siis ma võtsingi just Heath Ledgeri Jokkeri rolli. Ma ei saa täpselt aru, kuidas on võimalik tabada ära sellist lähenemist rollile kui Sa mängid sellist kurikaela... Ta ise näitlejana oli 26-27 aastane, aga see roll tundus minu jaoks selline, et ta oleks pidanud ise inimesena omama elukogemust vähemalt 50 aastat. Ma ei oska ise seda paremini seletada. See on kuidagi nii imetlusväärne – see pühendumus ja leida see täius. Sellised näitlejad on hästi imetlusväärsed.

Kui palju lavastaja näitleja rolli võib mõjutada. Sisemiselt seda, mida näitleja tunnetab või teeb?
-     *     Ma pole veel väga paljude lavastajatega kokku puutunud, aga need lavastajad, kes meiega koos tööd on teinud – igal lavastajal on oma lähenemine ja mina usun seda, et näitleja peab usaldama lavastajat. Nad on erinevad – kes ütleb Sulle ülesande ette, kes ütleb kuidas Sa pead midagi tegema, aga mina olen aru saanud, et mina pean usaldama lavastajat, sest mina ei näe ennast kõrvalt, mina ei näe tervikut. Ja usun seda, et kõige olulisem ongi lavastaja ja teater peakski olema lavastaja nägu. Teatris peakski olema lavastaja kõige olulisem inimene, sest tema loob terviku. Mina näitlejana olen lihtsalt see üks mutter, kes aitab luua seda tervikut, aga mina ei ole kõige olulisem tegija - annan kogu oma panuse, et see tervik hakkaks tööle. Mulle meeldib tihti ise pakkuda ja tunnen, et minule sobib selline lavastaja, kes annab natuke vabadust, et ma võin katsetada ja proovida. Ta ei katkesta mind poole stseeni ajal ja ei ütle, et „Kuule, ära nii tee! See on vale lähenemine.“ Et ta näiteks laseb mul lõpuni teha ja siis ütleb, et kuule siit jäta see meelde ja kasuta seda ja arenda seda edasi või see võta maha. Mulle meeldib selline protsess kõige rohkem, aga igal juhul on iga lavastajaga põnev koos töötada. Isegi siis kui lavastaja ütleb mulle täpselt, et „nüüd mine sealt nurgast sinna nurka ja samal ajal keskel teed seda ja sellel hetkel ütled selle lause ja selle häälega ja nii valjusti ja selle mõttega“, kui ta teeb ka kõik ette ära, siis ma teengi ja täidangi selle, mis ta ütleb ja ma võtan sellest kogemusest selle, mis mind arendab või mis on minu jaoks sellest ikkagi see positiivne pool.

Kas Sul endal on ka lavastajageen kusagil olemas või tahad esialgu ainult näitlemisele keskenduda?
-     *     Tegelikult ma nüüd just katsetasin lavastamist kuu aega tagasi. See oligi selline meelega „katsetus“. Kooliajal ma võtsin endale igaks semestriks sihukese ülesande. Monolavastus oli ka tegelikult lavastamine, aga see oli natukene teistmoodi ja ma tahtsin veel saada seda kogemust, et kuidas ma pean teisi inimesi juhendama. Siis ma võtsingi endale sellise ülesande, et viimasel semestril teha kahe prooviga, ehk siis 2 õhtuga - kokku oli aega 6 tundi, et teha siis selline füüsiline liikumislavastus. Ühele muusikapalale, kokku vist mingi 15 minutit. Ja siis leidsin need inimesed akadeemiast, sellised, kellega ma olen lavapeal koostööd teinud ja kes on minuga head sõbrad, keda ma usaldan. Panin selle pundi kokku. Lavapeal oli 3 poissi, 3 tüdrukut. Võtsin ka ühe pedagoogi, keda ma väga austan ja panin tema ka lavale ja siis ma juhendasin neid. See oli väga lahe. Kindlasti, mis selle kogu asja minu jaoks ka natuke lihtsamaks tegi oli see, et need inimesed, kes seal olid, nad olid minuga „kaasas“, nad tahtsid teha ja nad tegidki minule selle esimese lavastamiskogemuse hästi lihtsaks. Pärast kahte proovi tegime avatud näitamise. Sinna tuli ka selline paarkümmend inimest vaatama. Tuli ikka positiivne tagasiside ka. Ütlesid, et oh väga lahe ja tee veel! See andis jälle sihukest inspiratsiooni juurde. Kindlasti kunagi kui tekib see võimalus, siis saab midagi veel katsetada-proovida.

Leidsin internetiavarustest Su blogi... Ma pean tunnistama, et sellepärast on mul seda praegust intervjuud natuke raske teha, sest ühest küljest soovin Sind kui näitlejat avada, aga Su blogi lugedes ja Su sügavamate mõtete labürindis ekseldes, tegelikult oleks vähemalt sama huvitav hoopis Sinuga filosoofilisemaid ja elulisemaid teemasid arutada... kevadel olid Sa üsna kurb... Kas praegu oled õnnelikum? Ja mis on üldse õnn Sinu jaoks praeguses hetkes?
-      *    Sõbrad! Sõbrad on minu õnn. Vist nii ongi, et kuna ma olen hästi selline introvertne inimene... (naerab) Öeldakse, et näitleja koha pealt on see nagu veider...

Jah!
-     *     Kuidas ma saan olla introvert kui ma tahan lavapeal olla, aga lavapeal ma tunnen mingisugust vabadust, mida ma elus vist ei tunne nii hästi. Ma tean, et kuidas muutuvad aastaajad, nii muutun ka mina. Kui talvel ma tahan lähedust, kevade alguses ma võib-olla tahan just olla üksinda. Praegu ongi niimoodi, et ma käin koolis, pärast kooli tulen koju ja olengi rahulikult oma toas, kas loen või vaatan filmi või siis kirjutan ja niimoodi võivad minna 2 nädalat mööda. Siis tekib jälle vajadus, et ma tahan inimestekeskel olla ja inimestega suhelda. Aga sõbrad on küll need, kellega ma olen õnnelik.

Aga muidu Sa oled maapoiss või linnapoiss?
-     *     Maapoiss. Saaremaalt. Talust.

Ei kujutagi ette ennast näiteks pealinnas elamas-töötmas.?
-     *     Eks ma arvan, et mingil hetkel võib see periood tulla küll, et pean või tahan minna korra suurde linna elama. Aga ma tean ka seda, et kindlasti kodutalu Saaremaal - see on see koht, kuhu ma kunagi tagasi kindlasti jõuan. Ma ei tea millal... Siis kui enam ei taha ringi joosta, siis ma kindlasti lähen sinna tagasi.

See suur linn, mida Sa katsetada tahad, see peaks ikkagi Eestis olema või ka kusagil kaugemal?
-     *     Jällegi ei tea. Eks näis.

Kirjutada Sulle meedib?
-    *      Meeldib. Siis kui on vajadus kirjutada. Nüüd ma ei ole küll pikalt-pikalt kirjutanud. No ma kirjutasin küll lõputööd ja siis sai jälle neid mõtterännakuid teha. Praegu on see „Kellavärgi“ periood ja kõik mõtted elan seal proovides välja. Ja õues ka päike paistab ja siis need nukrad mõtted ei ole ka nii kerged tulema. Siis kui on tegusam periood, siis ma nii palju ei kirjuta, aga kui on selline vaiksem periood, siis tuleb ikka see tuhin peale, et peab midagi jälle „välja“ kirjutama.

Tavaliselt need kes kirjutavad, need ka loevad... Kui loed raamatuid, kas siis oma peas lavastad selle ühtasi? Või näitled läbi tegelasi kui leiad mingi ühenduse nendega?
-     *     Ikka, ikka. Vahest isegi kui loen ja mingi tegelane hakkab väga meeldima, siis ma vahest ütlen tema repliigi endaette vajusti välja. Ma ei tea miks ma niimoodi teen, aga kui mingi side tekib mingi tegelasega raamatust, siis ma hakkan teda niimoodi alateadlikult analüüsima või kaasaelama.

Mis Su lemmikraamat on?
-     *     Ikka see sama „Üksindusse“.

Milline teatritükk ja milline film Sulle on suure elamuse andnud?
-    *      Kõige suuremad elamused on ikkagi need Renate Keerdi lavastused, need ei ole mulle kordagi pettumust valmistanud. Mingi müstiline asi on liikumislavastustes. Kuna seal ei ole sõnu ja on ainult keha... Minu jaoks on füüsiline teater olnud alati hästi aus teater. Minu arust kehaga ei saa valetada ja seal peitub see mingisugune tõde ja see mida lavastaja tahab öelda, see peegeldub sealt hästi välja. Aga film... viimane selline... ma ei tea kas ta nüüd oli elamus, aga kus oli väga ilus temaatika ja mis kõnetas – Captain Fantastic.

See Viggo Mortensoniga... Seal oli ka natuke seda „Üksindusse“ teematikat... ta ei olnud küll üksi, vaid perega koos, aga elasid ka looduses...
-     *     Jah ma ei oska öelda, mis selles on... see mingi hipilik eluviis... looduses elamine. Aga jah, see oli viimane film, mille temaatika mind väga kõnetas. Just selle hariduse kohapealt, need üldhariduskoolis käivad lapsed ja siis see iseõpetatud lapse vahe.

Nägin Sind ka telesarjas „Vabad mehed“, kuidas Sulle sarjades ja filmides mängimine maitseb?
-    *      Mulle väga meedib, aga ma pole saanud väga palju võimalust... või tegelikult peab lihtsalt ise tekitama need. Aga just see „Vabad mehed“ - seal seriaalis mängimine, kaamera ees maailm, hakkas väga-väga meeldima. Väga kahju on, et praegu polegi veel sellist praktikat ja kogemust saanud sellest valdkonnast. Isegi oma seminaritöö tegin tegelikult kaamera ees näitlemise kohta. Võtsingi uurida ühe filmi ja teatritüki. Mind tegelikult väga huvitab näo-miimika ja just silmade töö. Kuidas tegelikult silmad töötavad kaamera ees. Minu meelest hästi müstiline asi, et kui hästi töötavad silmad filmides. See ongi see, miks vahest filmid on paremad kui teatritükid. Kuidas filmis saab ära kasutada silmi. Ja kui näitleja on ära tabanud selle või siis režissöör on ära tabanud selle õige emotsiooni - kui võimsad hetked need tegelikult saavad olla. Aga ma väga loodan, et äkki tuleb veel seda võimalust saada praktikat. Väga huvitab see maailm. „Vabade meeste“ periood oli tõesti väga-väga arendav. Aga jah, võib-olla pärast kooli ongi aega ja võimalusi rohkem.

Korraks veel kooli juurde tagasi tulles - kuidas Sul oma kursusega on vedanud, kas on mõned lähedasemad sõbrad, kellega vähemalt esialgu koos oma teatriteed edasi astute samas suunas või lendate kõik igas ilmakaares laiali?
-    *      Ma olen väga tänulik, et mul oli selline kursus. Just see erisus, et olid venekeelse kultuuritaustaga ja eestikeelse kultuuritaustaga inimesed koos. Ja kuidas venekeelse kultuuritaustaga inimesed vaatavadki Venemaa teatrit ja kuidas need eeskujud on just sealt. Ja õppida nende kõrvalt. See on olnud väga arendav. Sa näed seda temperamenti, mis hetkel nad suudavad olla palju kirglikumad kui eestlased. Ja kui näed etüüdi, kas siis sihukest armastuse stseeni... tegime vist tollel hetkel etüüde Tšehhovi „Kajakast“... või siis nende pool tegi seda ja mis siis nendest seal rohkem välja tuli. See sütitas ka ennast proovima leidmaks ka seda teed. Mina õppisin nende kõrvalt väga palju. Tõesti! Need mingid plahvatuslikud emotsioonid – see vahest muutus seinast-seina – see oli hästi rikastav.

Mõnes mõttes te saite siis nagu laiema hariduse – kahe erineva kultuuritausta lähenemised näitlemistööle.
-     *     Mis ma alguses vist ka natuke segaselt rääkisin, et miks ma oleks tahtnud, et meil oleks kursusel olnud selline ühine lavastus, mis olekski rääkinud sellest temaatikast – kahest maailmast siin väikeses riigis. Sest mina, kes olen tulnud Saaremaalt, minul oli loodud selline pilt vene keelt kõnelevatest kui sellistest ebameeldivatest inimestest. Mina ei olnud Saaremaal kordagi kokku puutunud vene keelt kõneleva isikuga. Kui ma tulin Viljandisse, siis isegi ei osanud väga hästi vene keelt ka... üldse ei oskand vene keelt. Sest me küll õppisime, aga kui ei ole praktikat, siis ega see külge ei jää. Ja kui ma siin Viljandis hakkasin nendega koos õppima, siis ikka sain aru kui ebaõiglane see kohati on. Ma ei taha kõlada, et ma nüüd kuidagi kaitsen või tahaks püstitada mingit arutelu selle koha pealt, aga miks ma olekski tahtnud lavastust sellest, sest mingid asjad on valesti... nagu nihkes... Kui lihtne ongi, et räägib venekeelne inimene, siis Sul juba tekib arvamus. Aga kui erilised inimesed nad võivad olla, selle on mingi üldarvamus ära rikkunud.

Olemegi ringiga jõudnud algusesse – nagu Sa ütlesid... Minu sõpruskond teab, et ma tihti teatris käin ja tihti ikka küsitakse, kas seda või teist tasub vaatama minna ning muide sellel kevadel on konkurentsitult kõige populaarsem küsimus, et mis ma Rakvere Teatri „Kellavärgiga apelsinist“ arvan! Ilmselt olete rahvast huvitava materjali valinud. Edu teile suvelavastusega ja Sinule endale palju-palju huvitavaid rolle! Teatris näeme!

-    *      Suur tänu!