kolmapäev, 20. september 2017

Vaheala - Von Krahli Teater


Kuidas seda nüüd ilusasti öelda, aga ma tundsin, et mu aega raisatakse. Mu aega ei austata. Mind kui publikut ei austata. Võib-olla mu intellekti ala- või ülehinnatakse. Või kuidas Teie sellist asja hindaksite (see järgnev jutt on üks suur spoiler - kui ootate lisaetendusi... praeguseks on kõik kavasolnud esitused möödas... siis ärge edasist lugege...):

Saabusin Von Krahli teatrisse. Ootasin...
Minut-paar pärast alguseks määratud kellaaega tullakse pileteid kontrollima...
Kõik kontrollitud, juhatakse u.30 pealtvaatajat ühtse grupina ülemisele korrusele.
Mingite tehniliste probleemide tõttu lükatakse algus natuke veel edasi.
Kuni siis üsna peagi ikkagi juhatatakse maja pööningule.

Põnev. Pööningul on ju nii omapärane atmosfäär.
Meelde tuleb lapsepõlv kui sai emaga Lomonossovi tänava korteri pööningul õhtupimeduses suuri voodilinasid ja tekikotte kuivama riputatud.
See lõhn... see kumisev kummaline heli... samas natuke räpane... salapärane... kummituslik...ent ka nostalgiline...

Pärast kitsast treppi ja kolmekeelset hoiatust, jõuamegi kohale.
Ootame.
Ühel hetkel saabub meie sekka "näitleja". Tuleb, vaatab mõnedele otsa, naeratab.
Käib ringi.
Imelik ja ebameeldiv tunne tekib.
Seal on mingi liiva täis pott. Näitleja tallub natuke selles potis. Siis laotab selle poti ette musta prügikoti.
Viskab mõned peotäied liiva sellele.

Edasi liigub natuke jälle publiku seas ja pööningu nurkades ringi. Leiab mikrofoni... närib mingeid suhkrutükke või midagi muud sellist ning kukutab need maha... mikrofoni laseb ka rippu ja siis tekib üüüüüü...
mingi heli...

Nõnda ta seal siis laseb seda heli... Lummav heli on, seda tuleb tunnistada .Eriti sellepärast, et see pannakse korduma.

Kuni ühel hetkel liigub näitleja pööningu kaheks korruseks jagavale ülemisele korrale ja kutsub rahva enda järel ka sinna.

Seal saab publik istuda... (allpool publik seisis) ja näitleja hakkab nö. lavaks määratud pööninguosa tagaotsas kiikuma ja väänlema ja hammustab katki mustad prügikotid, mis seal ripuvad ja nendest hakkab liiva välja voolama.
Näitleja laseb oma juukseid selle liivasaju alla...
Mul tekib assotsiatsioon noore Emmeliinega.
Midagigi... mingigi sisu... eih...

See illusioon purustatakse kui kapten Trummi käsi ulatab näitlejale taskulambi - pettus... Kapten Trumm saabus alles siis kui Kunksmoor oli juba vana...

Noor näitsik-näitleja aeleb veel natuke siin ja seal pööniguotsas.

Siis tuleb publikule ligi ning palub neil ennast kratsida või midagi sellist... ei ole kindel, sest minuni ei kostunud täpselt, mida ta seal ütles... midagi enda ette nohises... seega stiilipuhas vaikne toimetamine see polnud.

Mingil hetkel käis peast läbi, et järsku ta mängib kassi, kes toimetab pööningul, aga ka see mõte hajutati selle "rääkimisega". No oleme ausad, mu lapsed mängiks ka pööningul huvitavamalt kassi... rotist rääkimata....

Ei, tuleb tunnistada, et sellist kunsti ma ei mõista... ja ega alati polegi ju vaja mõista, kui see tekitaks mingeid tundeid või mõtteid... need paar mõtet, mis tekkisid, need ei toitnud vaimu.

Lõpuks jäi tunne, et mind on petetud. Mind kui vaatajat ei austata mingitki sisu või elamust pakkudes. Ekskursioonile pööningule võin ka oma kodus minna. Siis kui tuju tuleb ja kahtlemata palju lühemalt. Võtaks lapsed või kellegi kaasa, kellega vähemalt kollitada-kummitada või teineteisele nalja teha või kasvõi kassi mängida...

Antud juhul on tüki hinnanguks üks suur 0.

PS: Huvitav, milleks kõik need tänusõnad lavastuse kodulehel? Või noh... ilmselt keegi aitas selle vahelae ehitada? Keegi andis öömaja näitlejale? No helitehnikule või valgustajale tänuavaldamise eest ma veel saan aru, aga need on ju tegijatena niigi mainitud... võib-olla keegi laenas ka riided? Keegi laenas poti... keegi andis idee kuidas korstnalõõri avada? Saaks veel aru kui keegi "ideid" oleks andnud, aga seal ju polnud neid...
Ja milleks dramaturg? Ma ei saa aru, mida Anne Türnpu dramatiseeris selle tüki tarbeks? Lavastas ju näitleja ise, n'est pas?
Ja "lavastaja assistent"??? Miks? Mida ta tegi? Vaatas kas see "liikumine" on paigas? No see vähenegi ei toiminud, sest inimesed ei saanud aru, et nad peavad näitlejale järgnema...
Selles taustatöös on müstikat veelgi rohkem kui tulemuses.

Ilmselt olen täielik ohmu, et ei saanud mitte millesti aru. Kui see nüüd midagi muud oli kui ekskursioon pööningule?
Oleksin väga tänulik kui keegi seletaks (kommentaarina või e-mailiga) seda, miks selline lavastus? Mida sellega öelda taheti? Milliseid tundeid tekitada? Mida näidata?
Kus peitus antud juhul dramatiseering? Miks oli sellise rolli jaoks kasutatud näitlejat kui seda oleks võinud iga teine inimene tänavalt teha? Ja mida või keda ta esitas? Ja milleks oli vaja "lavastaja assistenti"?
Miks ta ütleb, et õhtul on seal kuulda mingid helid, mida seal ju kuulda polnud... Kuulasime küll, aga täielik vaikus oli...Võib-olla kusagil pööningul tõesti on mingid erilised helid, mida võib kaugeltki kuulda (seda mäletan ka lapsepõlvest tihedamalt pööningul käimise ajast), aga seal neid küll polnud.
Antud juhul ja sellise arusaamisega oli see minu jaoks sisutu, lavastamata, näitlemata jama. Võib-olla kui seal pööningul oleks kunstinäitus ja esitada seda perfomance-kunstina... natuke sisu tekitada ja kindlasti sõnad kaotada täiesti ja kahtlemata ka huvitavat ja/või mõtestatud liikumist lisades (tantsu?) ja sidudes seda asukohaga... siis ehk... praegu polnud ju midagi...
Loodan ainult, et nüüd keegi üle pika aja ei sattunud teatrisse seda vaatama ja siis teeb üldisemad ja pikaleulatuvamad järeldused Eesti teatri seisust selle lavastuse põhjal...

Kahju, et pettusin... mulle varem on Jaanika näitlemine päris meeldinud. Temasse uskudes ning huvi tundes, mille huvitavaga ta oma publikut kostitab ehk põhimõtteliselt tema pärast seda tükki läksingi vaatama. Enam ei läheks.

----------
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka foto):

Vaheala
Jaanika Arumi soololavastus Von Krahli pööningul

Lavastaja: JAANIKA ARUM
Kunstnik: MIHKEL ILUS
Helikunstnik: TANEL KULLA
Valguskunstnik: MIKK-MAIT KIVI
Dramaturg: ANNE TÜRNPU
Lavastaja assistent: JOANNA JUHKAM
Tehnilised lahendused: RINALD KODASMA
Tehnikud: JÜRGEN REISMAA, ALEKSANDER SPROHGIS, MIHHAIL MAKOŠIN
Fotograaf: HERKKI-ERICH MERILA

Pööning on maja osa ja ei ole ka. Tavaliselt astume sinna saates pagendusse asju, mida ei raatsi ära visata, aga millele me ei leia ka kohta. Ta on kõrb, mis on normide, funktsioonide ja tähenduste poolt reeglistamata. Pööningul ootavad oma aega mälestused ja teostumata impulsid. Inimene venib seal välja tavalistest mõõtmetest ja tema argielust saab kummastav grotesk.

Von Krahli Teatri pööning on maja osa, mis kuulub ühest küljest selgelt määratletud instituitsioonile, kuid teisest küljest on omaette hingav organism. Antud ruumis otsitakse lavalisi miniatuure, kus näitleja on nii sotsiaalne objekt kui anonüümne subjekt, kes seisab silmitsi piiratusega

Esietendus: 2.september 2017

Täname: Kirill Tulin, Herkki-Erich Merila, Tiina Savi, Rea Lest, Alissa Skeber, Jekaterina Kultajeva, Kaur Kokk, Galina Arum, Karl Saks

Etenduse pikkus: 45 minutit
Pilet: 10 eur

NB! Etendusele pääseb mööda kitsast ja järsku treppi! Soovitame väliriided selga jätta, kuna pööningul võib olla õhtupoolikul juba külm.

teisipäev, 19. september 2017

Ükssarvikute farm - Rakvere Teater


Rakvere Teatri väikses saalis kummitab!

Üks kõige huvitavamaid tundeid, mida uue tüki vaatamine tekitab on selle loo tunnetuslik projetseerimine näitekirjanik/lavastaja Urmas Lennuki enda ellu. On ta ju juba aastaid kirjutanud mugandusi Eesti kirjandusklassikute teostest, kas ümberdramatiseeringuid või siis inspireerituna nendest ka täiesti originaalseid lavalugusid. Ma kujutan ette, et sellise läbi ja lõhki läbitöötamise tulemusena võivad kõik need tegelased ühe kirjaniku peas hakata oma elu elama küll ning sealt peast väljapaisatuna lavale võibki ju midagi sellist sealt tulla, nagu "Ükssarvikute farm"?! :) Eks muidugi selleks tuleb eelkõige ikka osata ka "kirjutada" ning luua dramaatiline ülesehitus, koos hea dialoogi ning sõlmpunktide ja pingega nii loos endas kui tegelaste vahel. Ja seda kõik Lennuk on ka oma värskeimas teoses teinud. Nii mõneski mõttes on see täiesti loomulik jätk tema varasematele töödele.

Loo ainuke meestegelane oleks justkui Urmas Lennuki enda alter ego. Alles hiljuti lahkus ta Vanemuisest ning minu teada just nimelt loomekriisi tõttu. Seda tunnetust oma karakteris peegeldab ka Peeter Rästas. Peetri Helduril oleks hetkel justkui olukord kus kirjutamiskohustus painab ühelt poolt peale, teiselt poolt on elus valitsemas segadus ja kolmandaks on peas kõik nagu pudru ja kapsad - kõik Tammsaared, Lutsud ja Vilded, mis seal kirjutamist segavad... või siis just inspireerivad...

Mingis mõttes on see kuidagi väike lugu ühest väiksest inimesest, kogu tegevustik toimub vanaema elutoas, kuhu on ennast sisse seadnud küllatulnud kirjanikust lapselaps. Õhtuhämaruses ja uneeelses seisundis ilmuvad kappidest välja Lutsu Raja Teele, Tammsaare Vargamäe Tiina ja Vilde Mäeküla piimamehe Mari. Kõik naised tänaseks justkui keskeas ja kibestunud, et nende teosed on omal ajal jäänud kirjanikel poolikuks ning nüüd nad ongi nagu maa ja taeva vahel, sest ei ole saanud rahuldust ei elust ega armastusest. Tiina läks Vargamäelt alla koos Indrekuga, aga mis neist edasi sai? Abiellusid? Läksid lahku? Raja Teele ei tahtnud Tootsile minna, tema süda tuksus Arnole... aga mis temast sai? Prillopi Marist jättis Vilde ühe kahtlase naise mulje, kuigi ta ise sellisena näida ei taha ega loomulikult ka tunnista, et ta selline naine on, nagu Vilde sellel paista lasi... Kuidas sellist olukorda lahendada? Muidugi - lasta ühel kirjanikul kirjutada korralikud lõpud nendele lugudele... Kuid kõik pole loomulikult siiski nii lihtne...

Lennuk on mõnusalt tüki pikkinud täis muhedat huumorit (üks terve teatriaasta koomilisemaid hetki on see kui tegelased arutavad Teelele sobivat tätoveeringut! :) ), mida ta ammutab nii karakterite eripäradest, äratundmisest, omavahelistest suhetest kui ka füüsilisest tegevusest laval.

Karakterid on teadagi värvikad, eriti need 3 kirjandustegelast. Liisa Aibeli Vargamäe Tiina on ontlik, oma klassikuseisusest teadlik ja selle üle uhke. Hoogsalt, elavalt ja "pidevalt-tähelepanu-keskpunktis-olla-soovivalt" lahendatud roll. Anneli Rahkema Mäeküla Mari on kergelt ülbe hoiakuga (miks ma küll Mari alati blondina olen ette kujutanud?). Kerge solvuma ja sellega teiste tähelepanu endale tõmbav. Rahkema on osav tempomeister, tõmbudes taustale ja tulles hooga tegevustiku sisse lainetena läbi tüki. Minu teatrikaaslase meelest jäi lavastuses hoog seisma kohas kus 2 naistegelast olid oma lood juba kirjanikule ära jutustanud ning kolmas pidi hakkama jutustama, ent läks siis ikkagi oma kappi, kuid tuli sealt uuesti tagasi välja kirjaniku juurde.... minu jaoks töötas see just vajaliku temposeadistamina ning vajaliku tähelepanu koondamisena kolmandale saatusele.

Kui Liisa ja Anneli puhul võis tugevamaid paralleele tõmmata nende varasemate rollile lähenemistega, siis täiesti erilise ja omapärasema elamuse pakkus Silja Miks-i Raja Teelena. Kõvasti korpulentsemaks tehtud - ta ju uputab oma muret või kibestumist saiakeste söömisse... Ent natuke on säilinud temas ka seda uhket, lapsepõlve Teelet, kelle kuraas on küll läbi kibestumise arenenud nähvajaks ja kergelt ärrituvaks keskealise naise tujukuseks. Kusjuures nüüdseks lühikeste juustega, võtab ta "patsid" välja ainult siis kui on vaja Eesti kirjanduse naistegelaste "konverentsile" minna esinema :) Siljast on saanud vaimukas karakternäitleja, kes julgeb võtta oma karakteritega riske. 2017.aasta läheb küll minu jaoks kirja aastana kui Silja mäng tõeliselt õitsele puhkes. Tema Teele oli ka kõige vaimukam minu jaoks kogu Ükssarvikute farmi kambast. Käresusest hoolimata võiks öelda, et ka kõige mitmeplaanilisem (muidu üsna üheplaanilistest karakteritest - mitte, et see oleks häirinud, sest kõigil neil oli ju ikkagi 1 eesmärk ja 1 peamine kibestumispõhjus). Tema karakteri ajalugu ja teekonda tänasesse päeva oleks nagu just Teelega kõige rohkem kaasas (lisaks ju see söömine ja valearusaam sellest millisena ta teistele inimestele mõjub jne).

Paratamatult tekkis kohe kui sellest tükist kuulsin võrdlusmoment Urmas Vadi kirjutatud ja Vanemuises lavastatud "Head tüdrukud lähevad taevasse" tükiga. Sealgi ju seiklevad nii mõnedki Eesti kirjanduse naistegelased (kohati isegi samad kui siin), ent "Ükssarvikute farmiga" võrdlus selles kohas ka lõpeb, sest nii ülesehituselt, sisemistesest energiast kui isegi huumoristiililt on need väga erinevad lood ja lavastused. Ei oska ka kumbagi lugu ega lavastust konkreetselt paremaks pidada, sest mõlemad pakuvad elamuse ning on väga lahedad ja kahtlemata vaatamist-kaasaelamist väärt. "Ükssarvikute farmi" esietendusele järgmisel päeval tekkis huvitav duaalsus ka Pepeljajevi Ugalas esietendunud "Primavera Paunveres" lavastusega, kus oli neid Teelesid lausa mitmeid... :)

Lisaks teeb asja veelgi vaatamisväärsemaks see kui on ise neid teoseid lugenud. Eks muidugi filmidega on ka ju need meile luuüdisse juba tänaseks tambitud, ent ometigi just lugedes need tegelased ise läbi tunnetades on neile justkui nii lähedal, nagu headele sõpradele ja seega ka lavastuse siseenergias on lihtsam aru saada ka peenemakoelisematest huumori- või traagikahetkedest. Kuigi häbi tunnistada ning nüüd kiiremas korras parandust vajav fakt on ka see, et ka minul on jäänud Vilde Mäeküla piimamees ainult filminägemise tasemele (Urmas teab ja tunneb eestlaseid! :)). Lugenud ma seda pole ja seega on ka automaatselt Prillopi Mari tegelane mõnevõtta võõram ja kaugem. Seda etendust vaadates ei tekkinud himu ainult Vildet lugeda, aga tuli tuju ka Lutsu saaga uuesti käsile võtta... eriti mis puudutab Kevadele ja Suvele järgnenud osi - Tootsi pulm ja Argipäev...

Nüüd lõpetuseks tuleks ka päris algusesse tagasi veel korraks minna... Esiteks avati just selle esietendusega ametlikult Rakvere Teatri 78. hooaeg. Sihtasutuse juhataja koos vastvalitud uue loomingulise juhiga lõid selle traditsiooniliselt gongiga avatuks ja etendus võiski alata - teooria, et kohe alguses tunned hea etenduse ära, pandi siin proovile. Lugu läks üsna aeglaselt käima ja "vaimudeni" jõuti alles natukese aja pärast. Ometi oli see lavastajapoolt ideaalne lahendus, sest ühtlasi sai kohaneda ning tunnetada seda tuba - 70ndate-80ndate seinukatvaid sektsioonkappe ja raamaturiiuleid, kus vanad nipsasjad, vanaemalikud rüiuvaibad, vanad LP-plaadid ning raamatutesarjad (natuke kunstiliselt läbimõtlematu oli küll ühte raamatusarja mitmele riiulile jagada, viidates helesiniste raamatuselgadega raamatutele, mida leidus vähemalt kolmes eri riiulis - päris elus nii ju ei tehta?!) Ja kuigi tegelased alles ka kohanevad ja lugu vaikselt alles juhatatakse sisse, siis just sisustuse uurimine aitab tähelepanu täita.

Ja kui Peeter Rästase tegelane tüki alguses vanaemale külla saabub, on ta selline õnnetu kuju, kes silmi tihti altpoolt ülespoole ei tõsta - geniaalselt mängitud ning täiesti äratuntav päris inimene, mitte lihtsalt karakter. Temast hakkas tõesti kahju! Helgi Annast tundub olevat kõikide unistuste vanaema - sügaval südames hell ja hea ja kuigi omade tõekspidamistega ning elulist korda nõudev, nagu üks vanaema olema peabki... Ja nüüdsest on vist igaveseks Maxima nimeks Mahhima :)

Kuna see lugu ja need karakterid olid äratuntavad ja selgepiirilised ning koomilised, siis Lennuk on toonud tasakaaluks sellele kõigele ka sellise kurvema alatooniga tasakaalustaja vanaema valmisolekuga surmaks (ka see on omamoodi elust äratuntav), mis olemuslikult sobitub oma soojusega siiski konteksti. Kusjuures isiklikult pinnalt oli lahe ära tunda oma lapsi sellest kuidas Peeter Rästase tegelane oma vanaema kutsus, ka nemad ütlesid vanaema kohta "vanama" :)

Hinnang: 4+ (Mõnusa trupitunnetusega soe, armas ja naljakas lugu. Ja lõpp on hea! Mul olid ootused kõrgele kruvitud ja selles mõttes oli veel eriti hea tõdeda, et need täideti ja isegi ületati! Rakvere Teatri väikses saalis on üldse hea aura - sealt tuleb ridamisi hingega tehtud ja sellepärast ka vaataja hinge jõudvaid lavastusi. Eriti viimasel ajal. Tundus, et Lennukilt ka üsna isiklik lugu. Tema kirjutatud näidendite lavastusi on kuidagi kindel minna vaatama. Sisu on alati tasemel ja nendesse on alati võimalik suhestuda oma kogemuste, mõtete või ka parajasti elatava elu või näiteks lugemuse pinnalt. Ju me oleme temaga samast generatsioonist ning tuleme sarnasest maailmast. Igatahes lähevad tema tegemised minule vaatet eranditult korda. Selles mõttes võib ju see tükk ka hoopis mitte meeldida nendele, kellel Lennuki loominguga pole samasugust sidet. Antud juhul on tegemist auteur-liku tööga, sest kirjanik on oma loomingu ka just sellisena lavale ise toonud, nagu ta seda on näinud ja tahtnud näidata. Selles on kahtlemata oma võlu!)

Nähtud etendus toimus Rakvere Teatri väikses saalis 15.septembril 2017.

PS. Sõbrunege ka Facebookis nende kolme neiuga... Otsige: "Mari Prillup", "Tammsaare Tiina" ja "Teele Rajalt" :)

----------
Tekst lavastuse kodulehelt (Sealt on pärit ka ülalolev foto):

Urmas Lennuk
ÜKSSARVIKUTE FARM
Flirt klassikutega

Lavastaja Urmas Lennuk
Kunstnik Liisa Soolepp
Valguskujundaja Roomet Villau
Osades Liisa Aibel, Helgi Annast, Silja Miks, Anneli Rahkema, Peeter Rästas

Pole mõtet oodata palgapäeva, ilusat ilma või suurt armastust! Kui juba elada, siis kohe – täna, siin ja praegu!
Ühel päeval ei saa Heldur jälle oma eluga hakkama. Ta naine pakib talle märja pesu kaasa ning viskab mehe jälle kodust välja. Nii satubki Heldur jälle vanaema juurde. Kuid vanaema juures pole asjad kunagi päris nii nagu tavalises elus. Heldur kohtab seal kolme naist, kes panevad ta mõtlema selle üle, et elu ei algagi homme.

Samas on see ka lugu kolmest naisest, kes kirjanduslukku kinni jäänud: Raja Teelest, Tammsaare Tiinast ja Mäeküla Marist. Kolm naist, kes Lutsu, Tammsaare ja Vilde poolt raamatukaante vahele vangi pandud, otsustavad ühel hetkel kirjandusloost varvast visata.

PS Etenduse käigus aetakse sassi vanaema korter ja loodetavasti midagi ka meie hinges.

Esietendus 15. septembril 2017 väikses saalis.

esmaspäev, 11. september 2017

Bon Voyage ja teised valed - NUKU


Tere tulemast Freakish Airlines lennule New Yorgist Pariisi!
Siin raputab õige korralikult... nii korralikult, et hakkad igasuguseid lugusid nägema ja tegelased nendes lugudes on nagu päris inimesed, aga nagu pole ka - osalt nägudest (ja mõnikord ka muudest kehaosadest) on kangestunud paigale... osalt asju on nii ilusad, justkui maalitud, osalt tegevused on kiired kui multifilmis (näiteks klaasitäitumine)... ja nende nägemuste-lugude sisse ja vahele tungib ka see lennusõit ise...

Dünaamiline, vaimukas, meelelahutuslik, lõbus ja üllatav. Kohati isegi õige pisut õõvastav, sest maskides inimesed mõjuvad vähemalt minule natuke hirmuäratavalt... ja ega enne neid näitlejaid täiesti maskideta näegi kui alles lõpus kummardamisel, ikka on kas silm või pool pead või ka ainult juuksed - "mask"! Ja see kõik on nii stiilne ja visuaalselt fantaasiarikas. Tekitab neid tegelasi vaadates täiesti omalaadse tunde, mida kunagi varem tundnud pole.

Iga korralik "üle-Atlandi" lennusõit sisaldab ju endas ka meelelahutusprogrammi ja seda meile pakutakse ka seekord... kanaleid on mitu ning nendest tuleb nii komöödiat, draamat kui melodraamat, seepi ja reality't ning unustatud pole ka lapsi...

Lavastaja on dramatiseerinud 4 lühijuttu, mis on omavahel põimitud üheks sujuvalt arenevaks lugude jadaks, ent ühtlasi motiivid erinevatest lugudest tulevad ka teiste lugude järel või vahel uuesti esile. Etkar Keret'i originaallugusid lugematagi saab aru, et dramatiseering on päris osavalt komponeeritud. Hoog ei rauge hetkeksi ja kui tulebki mõni mõtlikum hetk, mis seda unenäolisust omakorda rõhutab, siis pannakse sellel ajal kuulama ja kaasamõtlema (hea valguskujundus nendel hetkedel eriti - mängib kaasa!)... minu puhul eelkõige näiteks teemal, et kui paljud asjad on ikkagi inimeste oma valik? Näiteks "vaene olemine"? "elukaaslase petmine"? "kas tuleb rõõmus või kurb päev"?

Karakterid olid ühest küljest äratuntavad ja kohati meelega rõhutatult (ent lahedalt) stereotüübistatud. Mõnest mõttest või tegevusest tundis ennastki ära. Rääkimata lõpmatutest sisemistest irvitamistest lennuki turvainstrueerimiste üle. Samas see polnud ka lauskoomika, vaid üsna peen irooniaga irvamine (näiteks lapsevanemate üle, kes küll oma lapsi armastavad ja seda "ütlevad", ent ometi tekitavad nendes psüühilisi traumasid tülitsedes omavahel), mis ei pane võib-olla naeru purskama, pigem hoiab muige näol... ja seda algusest lõpuni välja. Ka tõsisematel hetkedel - see tunne - "jajaa, sellest ma saan aru"... kuigi asja alati ette lõpuni ära ei nämmutata, vaid lastakse see iva endal noppida... Kuid on ka stseene, kus ka see "tõde", mis on vaja kindlasti vaatajani viia - see tehakse ka puust ja punaseks. Näiteks üks mu lemmikmõtteid sellest tükist, millele ma varem polegi otseselt ise sõnastust püüdnud leida - Miks ikkagi inimesed petavad oma elukaaslast?! Siin on see väga hästi ära seletatud. Olen täiesti nõus! Üks teine sügavam mõte, mis samuti õhku mõned korrad visatakse, on see, et me kõik oleme surelikud... ja millel siis üldsegi vahet on... nüüd kui see valikute teema ühest küljest ja see "millel elus üldse mõtet on" kokku viia, siis eks sellised valikutepaarid olegi üks kõige eksistentsiaalsemaid küsimusi... Aga nii süviti pole vaja ja ega tegelikult ei jõuagi nende mõtetega seal vaadates minna - hoog on lavastuses ja actionis lihtsalt nii suur... need mõtisklused ja selle targutamise võib ja saab pärastiseks jätta... kui tuju tuleb...

Meeldejäävaimaks karakteriks... ja tundus, et ka ülejäänud publikus naeruturtsatused ärateeninud "elukas" oli  "punaste juustega" "viisakalt käituv" tüdruk :) Veel omakorda ägedamaks muutis selle tegelase see, kuidas suure kasukaga poisist sai nääpsuke punaste "maskjuustega" plika... ja see kuidas Katri Pekri selle tegelase üliinnukalt välja mängib! Väike teatriime ja suur koomiline pärl. Lavastaja Yael Rasooly on suuremas osas tükist võtnud jutustaja-rollide kandmise enda õlgadele. Ja jutustada ta oskab! Ainsa meesnäitlejana võiks ju arvata, et Andres Roosileht on sobivasti just mistahes lavastuse meesrollidesse vajalik. Kuid antud juhul see siiski nii ei ole. Andres on vajalik ka näiteks väikese tüdruku rolli, kes on tegelikult... (see jäägu juba igaühe enda avastada :) ) ja ka Katri võtab nii mõnegi poisi või mehe rolli maskis ette ning ega ka Yael ei saa neist "meestest" päris vabastust :)

Huvitavatest lavastuslikest trikkidest kubisev, erinevaid maske ja tehnilisi võimalusi ära kasutades - mõnedes stseenides tuleb näiteks tekst lindilt, aga näitleja mängib laval, nagu ise räägiks... jne jne jne... kõiki detaile ei olegi võimalik siin üles kirjutada, kaugeltki kõiki ma ei suutnudki selle ühe vaatamisega sellest hoogsast, minutipealt täpselt tunnipikkusest "lennust" välja noppidagi, tempo oli lihtsalt nii suur ja juhtus nii palju nii lühikese ajaga, et lõpuks maandudes (allakukkudes? tunniga ju NY'st Pariisi ära ei lenda... ahjaa... "otsustame" siiski, et jäime ellu...) oled tõesti nagu käpuli maas ja ahmid õhku :)

Hinnang: 4 (Elamus - kindlasti! Eriline - kahtlemata! Hoogne ja meelelahutuslik! Kuid kes tahab, see leiab ka sügavust. See polnudki niivõrd "näitlejateater", pigem "lavastajateater". Lisaks "lugudejutustamise teater". "Värvikate karakterite teater". Äratundmisi just piisaval määral, et selles turbulentsis ja järskudes rõhumuutustes siiski ellu jääda... mis siis sellest, et hapnikumaski abiga :) )

PS.. Eriline tänu muusikalisele kujundajale, et ta Yirumat kasutas. Kraaps! :)
PPS. Nähtud etendus oli 10.septembri ingliskeelne publikuga läbimäng. Ei märganud küll mingit mängulist allahindlust või lavalisi segadusi, nagu oleks tegu millegi muu kui päris etendusega. Esietenduseks väilismaa festivalil igati valmis!

-----------
Tekst lavastuse kodulehelt:
BON VOYAGE JA TEISED VALED
Kinnitage turvavööd lendutõusuks alateadvusesse!

Varjatud kavatsustega stjuuardess, mittetoimivates suhetes täiskasvanutest ümbritsetud väike üksildane poiss, teineteist viimsele piirile viivad identsed kaksikõed – neist kõigist saab kokku üks metsik, naljakas ja sürrealistlik lavastus.
See on kollaaž lugudest ja identiteetidest – pöörane, vääramatult allakukkumisele määratud lennureis!

Rahvusvaheliselt tunnustatud iisraeli lavastaja ja nukunäitleja, korduvalt Tallinn Treff Festivalil publikut vaimustanud Yael Rasooly arendab oma esimeses koostöölavastuses NUKU teatriga edasi oma erilist lavastamislaadi. Kasutades paberit, fotokollaaži ja objektiteatrit, paljastab ta pinge pealispinnal nähtava ja iga tegelase sees tegelikult toimuva vahel. Lavastus põhineb iisraeli populaarse nüüdiskirjaniku Etgar Kereti neljal lühijutul: "Jet lag", "The polite little boy", "More life" ja "Parallel universe".

NB! etenduses kasutatakse lavatossu ja vilkuvat valgust!

Lavastaja ja dramatiseerija: Yael Rasooly (Iisrael)
Graafiline kujundaja: Ran Daniel Kopiler (Iisrael)
Kunstilised assistendid: Ran Daniel Kopiler (Iisrael), Gili Beit Hallahmi (Iisrael)
Lavakujundaja: Britt Urbla Keller
Tehnilised lahendused, eriefektid: Stefan Tarabini (Taani)
Helikujundajad: Mait Visnapuu ja Binya Reches (Iisrael)
Valguskujundaja: Targo Miilimaa

Mängivad: Andres Roosileht, Katri Pekri või Gili Beit Hallahmi (Iisrael), Kaisa Selde või Yael Rasooly (Iisrael)

Noortele ja täiskasvanutele (16+)
Esietendub septembris 2017 Maailma Nukuteatrite Festivalil Prantsusmaal Charleville-Mézières’s.

neljapäev, 24. august 2017

Teatrisügis 2017

Hmmm....
Jõudsin sellise järelduseni täna, et uskumatu, aga tõsi - mu varaseimad teatrikülastuste mälestused on pärit sügisel algavast hooajast täpselt 40 teatrihooaja tagusest ajast - Estonias Pipi Pikksukk ja Noorsooteatris Buratino... kuigi võib-olla nägin ka mõnda Helle Laasi tükki sellel ajal... Aga Helle tükke sai lasteaia ajal ning hiljem ka esimestes klassides nähtud mitmeid, seega ei oska kindlalt enam seda täpset järjekorda paika panna... Pipi Pikksukka sai nii ema-isa kui ka onu Aguga (ta oli selle Vinter/Raudmäe/Vetemaa Sulev Nõmmiku poolt lavastatud legendaarse Karisma ja Salloga tüki kunstnik) akside vahelt, lava tagant, režiitoast ning muidugi ka saalist vaadatud tervelt 9 korda! Üsna pea olin juba teatris "vana kala"... Ise mängisin neid tükke edasi legendaarsele Eesti Draamateatri ja filminäitleja Rudolf Nuudele ette kui ta voodihaige oli (enne tema surma 1980.aastal). Onu Nuude (niimoodi ma teda kutsusin) oli tegelikult meie naaber. Tema kutsus mind "väikseks printsiks"... kuigi sellel ajal ma seda Saint-Exupery lugu veel ei teadnudki.

7. Keskkooli esimese klassi aktusel, kus meid abiturientidega paari pandi, hoidis minu käest kinni Hendrik Toompere... (esimeses klassis ma teda ei teadnud - küll aga tema isa, kes on läbi ajaloo üks kuulsamaid-parimaid-armastatumaid Eesti nukunäitlejaid, aga pärast Naerata ometi filmi panin fotode järgi 1+1 kokku).

Infot säilitama ja üleskirjutisi tegema teatri kohta hakkasin alles 1991.aastast alates. Elasin sellel ajal Soomes (kuigi käisin tihedalt Eestis teatris) ning proovisin sisse saada ka Helsingi Teatrikooli, aga kahjuks praagiti mind aktsendi pärast välja. Sealne korüfee, komisjoni esimees - Kari Heiskanen käskis kisada suure spordisaali teisest otsast "Painukaa vittuun, jätkät!"... ma kisasin, mis jaksasin... ta oli rahul küll kuid ütles et ma kindlasti 2 aasta pärast tagasi tuleksin, sest siis oleks mu keel veelgi tugevam... aga siis olid mul endal juba teised plaanid... Siiani on meeles ettevalmistused erinevateks voorudeks ja kõikvõimalikud lollused, mida meid seal tegema pandi. Ühele kohale oli tahtjaid üle 100! Aga praeguseks on mul hea meel, et seda rasket ametit ei valinud ja saan rahumeeli olla ettevõtja ning teatrit hobina võtta. Mängida olen hobikorras saanud nii filmides kui telesarjades ja isegi tantsulavastustes... reklaamidest rääkimata... ka suurtele massidele laval esineda ja seda nii Rootsis kui Hiinas, Ameerikast ja Lõuna-Koreast rääkimata... kuigi hoopis teises kontekstis - Eesti riiki esindades :)

Igatahes 1978.aasta kevadest peale istun selles lõksus... teatrivang... vaatleja, jälgija, uurija, peegeldaja, koguja ja säilitaja... mõtteid äratavate lugude, täiuslike lavastuste ja heade ning huvitavate mängude otsingutel...

2017.aasta suvehooaja lõpp juba taamalt paistab ning ongi vast õige hetk sügise suunas esimene pilk heita...

Teen siin väikse ülevaate hetkel juba praeguseks teada olevatest sügisplaanidest. Ehk leiab ka keegi teine inspiratsiooni... Lahterdan plaanid ja info kolme ossa -
1. Lavastused, millele olen endale koha juba kindlustanud;
2. Lavastused, mille kuupäevad on juba mängukavas olemas ning millele on võimalik pileteid osta, ent minul veel kohta pole;
3. Lavastused, mille kohta on juba veksleid jagatud, et need on tulekul, ent pileteid osta veel ei saa.

Ja nagu ikka, edetabelite fanaatik, nagu ma olen, on kõige lihtsam ja konkreetsem ning minu jaoks ka mängulisem, panna vähemalt 2 esimest nimekirja edetabelivormi.

Lavastused, millele mul on pilet/kutse juba olemas (kutsega tükkide kohta leiab hiljem siit blogist pikema elamuskirjelduse ka). Edetabeli argumendiks on - mida kõrgem koht, seda suuremad ootused (katsun mõne sõna juurde lisada ka selgituseks, miks mingit tükki ootan):

20. NO99 - Revolutsioon
Kui päris aus olla, siis mul puuduvad igasugused ootused sellele tükile. Tahan seda näha vaid seetõttu, et see on EV100 teatrisarja "Sajandi lugu" osa. Seega on kaks võimalust - positiivselt üllatuda ja oma usku NO-teatrisse taastada või siis ikkagi leida kinnitust oma eelarvamustele...

19. Eesti Draamateater - Finaal
Olen kuulnud kaksipidi arvamusi selle tüki kohta. Need sõbrad-tuttavad, kes tihti teatris ei käi ja kelle arvamusi teatri kohta ma eriti ei usalda, nendele on see tükk meeldinud. Need sõbrad-tuttavad, kes on teatriteadlikud ning kelle maitse ühtib minuga, nendele see pole meeldinud. Ma siiski olen võtnud nõuks vaadata Ita Everi tükke nii palju kui ta vähegi mängida neid võtab. Seega kui ei midagi muud, siis vähemalt naudin näitlejaid ja eriti Itat.

18. Nagu Soomes, aga veel parem - Ugala
"Kontorimuusikal" - ei kõla just kõige ahvatlevama kutsungina, ent lavastama tuleb huvitav Läti lavastaja, kelle töödega ma kursis ei ole. Hmmm, seda oleks kunagi võinud tutvustada, et need tegelased seal üritavad leiutada "uut Nokiat"... aga nüüd kus Nokia on põhjas, ei saa enam seda Soome äriajaloo üht olulisemat firmanime kasutada... Igatahes, olles ise 8 aastat oma elust ka Soomes elanud, siis mingi mõõde ka sellelt pinnalt, miks seda näha ikkagi tahaks. Aga eelkõige lähen lavastaja ja näitlejate pärast - Aarne Soro, Kadri Lepp, Tarvo Vridolin eesotsas... Ja Rait Õunapuu laul Gogoli diskos oli üks selle suve pärle... niiet kui midagi sarnast veel saaks, oleks juba pool võitu käes :)

17. Hüljatud - Vanemuine
Kunagi ammu Linnahallis nähtud ning ka mõne aasta tagune filmiversioon on hästi meeles, seega erilisi ootuseid muid ei ole kui lihtsalt nautida häid laule ja head muusikat. Mõned huvitavad rollivalikud on ka ning muidugi huvitav külalislavastaja Soomest.

16. Perekond Linden - Vanemuine
Tallinna Linnateatris lavastatud "Aeg ja perekond Conway" kirjutanud John B. Priestley teine perekonnadraama. Lavastajaks Peeter Raudsepp ja trupp on muidu ka hea - Külliki Saldre sealhulgas...

15. Õudne Eesti - Lavakas/NO99
Hetkel pole veel kindel, kas publik üldse lastaksegi seda vaatama. Ent hirm on mind alati huvitanud... see on emotsioon, nagu teisedki ja hirmutada pole lihtne. Samas see füüsilise teatri magistrite-trupp on põnev ja Jüri Nael'a värskemaid tegemisi pole ka juba pikka aega näinud.

14. Hedda Gabler - Vanemuine
Piret Laurimaa on Hedda. Minu jaoks rohkem polekski vaja. Aga lisaks veel see, et lavastajaks on Mehis Pihla ja lisaks Piretile mängivad teiste seas Margus Prangel ja Ene Järvis, keda pikka aega juba mängimas pole sattunud nägema. Ja lisaks veel Külliki Saldre ja Maria Annus ja Karol Kuntsel ja Jüri Lumiste... nii hea juba lihtsalt mõttena. Siinses tabelis oleks kõrgemalgi kohal kui materjal poleks juba nii mitmes versioonis nähtud.

13. Saatuslik nahkhiir - Varius
Sellest saab minu esmakohtumine selle väiketeatriga, mis on viljelenud kultuuriloolisi huvitavaid lavastusi juba aastakümneid (kohe-kohe peetakse 30 aasta juubelit)! Lii Tedre pärast olen juba pikalt pidanud plaani Variuse tükke minna vaatama, aga nüüd siis ema-tütar Helgi Sallo ja Liina Vahtrik tegid selle triki ära ja meelitavad mu kohale. Pole üldse põhimõtteliselt Variusest hoidunud, lihtsalt on kuidagi jäänud seal käimata. Heidi Sarapuu, kes Variuse hing, ajud ja süda, tema tegemised on igati sümpaatsed. Neid on jäänud silma-kõrva raadio ja televisiooni vahendusel küll. Nüüd siis päris teatri esimene date :)

12. Beatrice - Vanemuine
Inimsuhted ja armastus 20-30 aasta pärast? Tulevikuutoopia, aga mitte otseselt science fiction? Intrigeeriv. Lavastajaks üks mu lemmikuid - Ain Mäeots. Näitlejate seas Kuntsel, Jonas, Strandberg, Tennosaar...

11. Vanad ajad - Eesti Draamateater
Selline vastuolu, et tüki trupp ja lavastaja on igati minu maitse, aga Pinter ei ole "minu kirjanik". Tema töödest ainuke, millest olen olnud vaimustuses on hoopis tema stsenaarium, mille ta kirjutas filmile "Prantsuse leitnandi tüdruk"... aga Pinteri enda näidendite lavastustega Eestis ma pole siiani kordagi haakunud (Undi Majahoidja on häbi tunnistada mul üldsegi nägemata). Ent kammerlik Draamateatri väike saal ja need head tegijad - ootused on võib-olla kõrgemale kruvitud kui peaks.

10. Primavera Paunveres - TÜ VKA/Ugala
Pepeljajevi tantsulis-visuaalsed koostööd näitleja-õpilastega on siiani alati olnud võimsad elamused. Siiani veel kasvab mu sees see kevadel nähtud lavakanoortega tehtud Nodvenatsat... Ma ei saanud kohe arugi, mida ma näinud olin. Nii pahviks lõi. Nüüd siis saavad Viljandi noored ka Pepeljajeviga koos töötada ja vaatajad järjekordse kunstilise elamuse sellelt põnevalt visionäärilt. Ühtlasi on alati põnev uute tulevaste näitlejatega tutvuda ning uusi lemmikuid leida ning nende arengulugu jälgida. Mõned huvitavad kohtumised mõnedega neist on juba olnud Tom Sawyeris ja Lembitus. Ja need on olnud paljulubavad. Edasi Kentucki poisid (ja tüdrukud)!

9. Rännakud. Maarjamaa laulud - Vanemuine/Sõltumatu Tantsu Lava
EV100 teatrisarja "Sajandi lugu" lavastus. Lavastus kus "mõeldakse ja tantsitakse" eesti keeles... Väga põnevad tegijad ja põhimõtteliselt see 20ndate eesti keele plahvatuse teema - seda tahaks vaadata ja kaasa mõelda.

8. Sätendav pimedus - Ugala
Korra sõitsin juba Viljandisse seda vaatama. Arvasin, et etendus algab kell 19, aga kui mina kella 18 ajal Ugalasse jõudsin, oli tükk juba tund aega kestnud... Nüüd siis uus katsetus. Head jutud on liikvel ja eesti oma põnevik... Taago Tubin'i lavastused on tihti mõjunud ning Märt Avandi on ka Ugalasse kaasatud ja sellised vangerdused võivad tavatruppidele hästi mõjuda - tuleb oma silmaga vaatama minna.

7. Väljast väiksem kui seest - Endla
Dokumentaallavastus inimlikkusest. "Karta" on, et see läheb hinge. Pärnumaal tehtud eluloointervjuudelt tõukuv lavastus võib kujuneda millekski nii heaks kui seda omal ajal oli Karusoo "Kured läinud, kurjad ilmad"... lootused on igatahes kõrgel. Ja ma tahan ka kõike võimalikku näha, mida Saara Nüganen mängib.

6. Siuru õhtu 100 - Eesti Kirjanike Liidu projektiteater
Oioioioi mis magus pärl on sügisel peidus... Riina Roose juhtimisel astuvad kirjanikkudena lavale nii mõnedki mõnusad lavaka 27.lennu ja lisaks veel Tallinna Linnateatri näitlejad. Tallinnas etendatakse Estonia Talveaias - usun, et need piletid lähevad juba nagu soojad saiad ja eriti veel siis kui kõikidele selle eriprojekti info kohale jõuab. Ester Kuntu ja Liisa Saaremäel fänklubide liikmena olen kohal nagu 5 kopkat :) Aga kogu trupp on hiiglama põnev. Ja kui Riina Roose näpp on mängus, siis ilmselt ei tule ka muusikast puudus... Ja need näitlejad OSKAVAD laulda. Mis siin salata, ka osade nende näitlejatega mängitud "Elagu, mis põletab!" (kus nad legendaarseid kunstnikke mängisid) tõstab omakorda ootuseid...

5. Emadepäev - Ugala
Keda siis "emade" -teema ei puudutaks? :) Mind isana, pojana, lapselapsena ja mehena ju ammugi... Põnev, et tegemist on auteur Liis Aedmaa tööga. Terje Pennie (mängu) järele on ka igatsus.

4. Teineteiseta - Vanemuine
Ühe mu lemmik-näitekirjaniku - David Hare'i kirjutatud. Sama mees kirjutas ka Tallinna Linnateatri kavas oleva "Amy seisukoht" ja sellesuvise Eesti Draamateatri "Eluhingus". Samuti kirjutas stsenaariumid filmidele "Tunnid" ja "Ettelugeja". Kammerlik, vaid 3 näitlejaga - Maria Annus ja Karl Laumets ning Draamateatrist on kaasatud külalisena Tõnu Oja!

3. Sirgu Eesti - VAT Teater/Labüritteatriühendus G9
EV100 teatrisari "Sajandi lugu". 30ndatel algas ju ka 2. maailmasõda... Lavastajaks üks mu lemmiklavastajaid - Aare Toikka, kelle fantaasiarikkus ja ideedepagas teeb eeldatavasti sellest rännakust mööda Rahvusraamatukogu labürinte korraliku elamuse. VATi meestele lisaks on kaasatud mängima ka Katrin Saukas ja Elina Reinold ning labürintteatri noored tegijad! Ja kogu loo on kirjutanud Mihkel "Vabad mehed" Seeder!

2. Ükssarvikute farm - Rakvere Teater
Üks terve sügise oodatumaid tükke on auteur Urmas Lennukilt ning räägib lahedas vormis Eesti kirjandusklassikute naispeaosalistest - Kevade Teelest, Tõe ja õiguse Tiinast ning Mäeküla piimamehe Marist. Mõttena kõlab natuke Vadi "Head tüdrukud lähevad taevasse" moodi. Aga vahet pole... lahe olekski kui see olekski midagi sellist. Ja Anneli Rahkema fänklubi peab ju loomulikult kohal olema :)

1. Ivanov - Eesti Draamateater
Eelmise minu nähtud "Ivanov"i lavastas samas teatris (u.25 aastat tagasi) toona külalisena Elmo Nüganen ning peaosas oli läbi aegade mu kõige lemmikum näitleja - Jüri Krjukov... Ja see oli imehea.
Tšehhov... aaaaahhhh... rääkimata sellest, et seekordse versiooni lavastab Uku Uusberg, kelle lavastatud "Üritus" on senise teatriaasta 10 lemmiku teatrielamuse seas. Ta on nii leidlik ja huvitav lavastaja... ja nagu öeldud - materjal on ka kindlapeale hea. Kuid nagu sellest veel ei piisaks, siis mängima on ta kutsunud Aivar Tommingase (kes võiks vabalt olla Jüri Krjukovi... ja Aarne Üksküla mantlipärijana minu jaoks eesti teatri parima meesnäitleja troonil)! Rääkimata sellest, et praegu sellises sõiduvees olev Kristo Viiding, kes roll rolli järel imetlusväärseid töid pakub, on ka laval! Ja mitmed muud lemmikud, alates Ita Everist, Indrek Sammulist, Liisa Saaremäel'st, Guido Kangurist, Ülle Kaljustest, Mait Malmstenist, Pääru Ojast, Maria Petersoni, Lauri Kaldoja, ja Harriet Toompereni välja... Priit Põldmat ja no teisigi unustamata... Sellest tuleb midagi suurt ja võimast... ootused on igatahes juba laes...

-----------

Lavastused, mis on juba mängukavades, ent minul pole veel kohta nendele. Edetabeli argumendiks on - mida kõrgem koht, seda rohkem tahaks seda näha. Kuna neid on nii palju, mida tegelikult näha tahaks, siis piirdun siin vaid 30ga:

30. Aadam ja Eeva - VAT Teater
Vat-i ballett :) Vatikate katsetustest on sündinud nii mõndagi ägedat...

29 Tsirkusprintsess - Estonia
Kalmani operett. Klassika.

28.Tasujad - Ugala
Palju halba on sellest räägitud. Ent oma silm on kuningas. Lisaks lavastajaks Mehis Pihla ja mängimas Mikk Jürjens Ugalas külalisena.

27.Tannhäuser - Estonia
Wagner!

26.Bella figura - Eesti Draamateater
Jällegi tükk, mille kohta eriti head eriti ei räägita. Aga näitlejad on head ning sisukirjeldus täitsa okei (?)

25.Krimka! - Ugala
Üks krimka teatris kulub alati marjaks ära!

24.Premjäär - Varius
Variuse sünnipäeva-lavastus... omamoodi huvitav, mis ja kes seal kõik koos on...

23.Süüria rahvalood - Vaba Lava/Misanzen
Helen Rekkor lavastab ja alati kui võimalik, siis Katrin Kalma asju tahaks väga näha. Sellel suvel läksin Pettsoni ja Finduse rebasejahi lugu vaatama tema pärast (no okei, sellepärast ka, et oleme noorima lapsega mõlemad olnud ikka Pettsoni ja Finduste tegemistega kursis), aga selgus, et selles tükis oli palju muudki head... Aga Katrin muidugi ka! Ja Misanzeniga tunnen sugulust läbi zeti :)

22.Jõud - Must kast
Noortekas, aga lahedad tegijad ning tundub huvitav.

21.Lemuel Pitkini demonteerimine - Nukuteater
Nukuteater täiskasvanutele... mida aeg edasi, seda rohkem tahaks seda näha.

20.lift - Eesti Draamateater
Noortekas, aga selline äge trupp, et tahaks näha... Fotod on ka paljulubavad. Heinloo lavastusi pole näinud... millegipärast on tunne, et ta on sinna palju huvitavaid ideid pannud. Tundub nagu oleks südamega tehtud.

19.Bon Voyage ja teised valed - Nukuteater
Nukuteater on kaasanud huvitava lavastaja ja sisu tundub intrigeeriv.

18.Savann - Kuressaare Linnateater
27.lennu lavaka noorte tükk, nüüd kus nad juba päris näitlejad. Sama kamba Revolver oli päris hea. Seekord puhas eesti dramaturgia ka ühelt sellest kambast.

17.Savoy ball - Estonia
Mart Sander - kõik, mis ta teeb, teeb hingega. Olen viimasel ajal märganud, et see mida ta teeb, läheb mulle tihti korda. Ju ta lihtsalt on "minu tegija". Olgu see siis kirjandus või näitlemine või muidujutt, kunstist rääkimata.

16.Vaim masinas. G.F. Parrot - Vanemuine
Merle Jääger mehena. Teadus ja ajalugu. Kõlab igati põneva kombinatsioonina.

15.Peks mõisatallis - Must kast
See tükk jääb üha rohkem ja rohkem kõikjal mulle ette. Nüüd siis avastasin, et seal mängivad kolm näitlejat, kes on mulle kõik sümpaatsed - Jaanika Tammaru, Kristjan Lüüs ja Kaarel Targo.

14.Ajarefrään - Nukuteater
Helle on nii nunnu. Üks mu esimesi teatrielamusi 40 aastat tagasi oli tema esitatud. Selles mõttes, et ma siin seda blogi pean, võib olla tema näpp... või pigem nukud... mängus :) Olen juba pikka aega jahtinud sobivat kuupäeva, et seda näha.

13.Vürst ja tantsijanna ehk klaasist mälu - Ajateater
Loone Otsa ajaloolised näidendid on alati huvitavad. See tükk oleks veel kõrgemal kui see oleks pikem ja seda ei mängitaks just Pöffiga samal ajal.

12.Mehed, meri, maa ja naised - Endla
Estraadi pole juba 100 aastat vaadanud. Nüüd on Endlas selline imeloom jälle käsile võetud. Head Endla tegijad. Ilmselt varem või hiljem võtan ette.

11.Kahe lugu - Endla
Guido Kangur on üks mu lemmikuid. Ja selline kammerlik lugu võib mõjuda päris sügavalt.

10.Lennud - Varius
Päris Lennart Meriga mul ei õnnestunudki elus lähedalt kohtuda... võtaks nüüd siis selle...

9.Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal - Nukuteater
Nukuteatri kiidetud tükk. Valiti ka aasta parimaks kunagi. Raamat mulle ei meeldinud, muidu oleks see ilmselt juba ammu nähtud. Aga nüüd olen siis nii kaugele jõudnud, et tahaks ikkagi teatritegijate nägemust. Mirko Rajast tahaks ka mängimas näha jälle. Aga selles mängivad ka mõned muud lemmikud, nagu Anti Kobin, Liivika Hanstin ja teised...

8.Timm Thaler ehk müüdud naer - Nukuteater
Eelmisel hooajal valiti aasta parimaks Nukuteatri tükiks ja nähtud fotod tüki kohta annavad aimu, et see on üks ilus ja hingega lavastatud tükk. Lugu ise on ju ka väga hea. Klassika.

7.Vai-vai vaene Vargamäe - Ugala
Lennuk + Vargamäe... no seda lihtsalt peab vaatama minema. Mis sest, et lastele.... minu sees on ka poisike endiselt...

6.Surmatants - Endla
Strindberg, suur naistevihkaja... aga kirjutada ta oskas... Olen mõelnud ja kaalunud... aga tahaks ikkagi näha...

5.Krdi loll lind - Ugala
Kajakas ei ole just mu lemmikute Tšehhovi näidendite seas. Aga siin on asi keeratud üle võlli. Lisaks on Merle Palmiste kutsutud Ugalasse külla mängima. Tuleb endal ka sinna külla seda vaatama minna.

4.Kangelased - Must kast
Vanad head Kingissepp, Pöögelmann, Kreuks ja Klementi on hauast üles tõusnud ja tegutsevad jälle... sedapuhku selles Volkonski lavastuses... Sobivalt tullakse ka Tallinnasse külla novembris.

3.Orpheus allilmas - Ugala
Ingomar Vihmar tegi "Tramm nimega iha"ga head tööd... tundub, et Ameerika klassika sobib talle. Usun, et ka see Tennessee Williamsi šedööver saab väärilise lavastuse temalt. Päris suur hulk Ugala parimaid lavajõude on ka mängimas.

2.Lovesong. Ühe armastuse lugu - Ugala
Tükk, mida juba kaua-kaua olen vaatama minemas, aga ikka kohale ei jõua. Tundub, nagu see oleks üks armas ja soe armastuslugu... mis toimub kahes ajas(?) Noored ja vanad... Olen üsna veendunud, et see meeldiks väga.

1.Lendas üle käopesa - Rakvere Teater
Hurrraaaa! Viimati sai seda vinget asja nähtud Vanemuises juba mitmed aastad tagasi. Tookordne Mart Kolditsa lavastus oli hullult äge. McMurphyt mängis Hannes Kaljujärv ja õde Ratchedit Külliki Saldre. Enne seda Noorsooteatris oli McMurphy Tõnu Kark ja õde Ratched Katrin Saukas... Nüüd ometi-ometi on võtnud Rakvere Teatris selle materjali käsile Eili Neuhaus ja trupi nimekirja järgi võib juba rollijaotusele aplodeerida, et duett-duelli "hullu" ja hullumaja õe vahel saab näha Üllar Saaremäe ja Ülle Lichtfeldiga, kes taaselustavad selle kõik kõige olulisemad oscarid võitnud samanimelise filmi Jack Nicholsoni ja Louise Fletceri surematuks mängitud karakterid uuesti... Kui kiiruga järele mõelda, siis tundub, nagu polekski Eesti teatrites sobivamaid näitlejaid just nendesse kahte rolli... Hiiglama põnev!

Kui tekkis küsimus, et kus on Tallinna Linnateater, kus on Theatrum... siis nendes teatrites olen hetkel kõik kavas olevad lavastused juba näinud. Samuti on suurem osa Eesti Draamateatri, Rakvere Teatri ja VAT Teatri tükkidest juba nähtud, rääkimata paljudest teistest tükkidest, mis muidu siin nimekirjades kajastuksid. Parimaid käesoleva aasta teatrielamusi võib lugeda siit blogi vasakust tulbast <=

§§§ Nimekirja 30 sekka on lisandunud veel pärast tabeli koostamist: R.A.A.A.M. "Fenomen", Tartu Uus Teater+Kompanii Nii "Pure mind", Vanemuine "Tulleminek", Karlova Teater "Zarah Leander" ja On Teater "Maailma ilusaim tüdruk".

-----------

Lavastused, mille kohta on vihjatud, et need tulevad veel sellel aastal mängukavva. Edetabeliks alust ei leia, sest neid on nii vähe ja väga palju pole ka neile veel jõudnud mõelda. Sellest hoolimata kirjutan juurde selgituseks mõne rea, miks arvan, et neid tuleks vaatama minna :)

Kaarnakivi perenaine - Endla/Kuressaare Linnateater
EV100 teatrisari "Sajandi lugu". Kivirähk kirjutab, Tammearu lavastab. Mängitakse Endla suures saalis. Teise maailmasõja järgne Eesti. Stalini aeg läheb üle Hruštšovi ajaks... Eestis õitseb punane liikumine - sovhoosid ja kolhoosid tulevad, vanad talud hääbuvad... ei tea, mida Kivirähk sellesse tükki kõik kokku ei kirjuta, aga igatahes saab see huvitav olema. Esikas on 1.detsember.

BB ilmub öösel - Tartu Uus Teater/Von Krahli Teater
EV100 teatrisari "Sajandi lugu". Dramaturg ja lavastaja Ivar Põllu. Mati Undi romaani ja dokumentaalmaterjali põhjal. Eesti 1940ndatest. Küüditamisrongid... mängitakse Tapa Raudteejaamas... Esikas 1.november.

Minu India - Teater Kelm
Kelmikad tegijad seal Kelmis... ei tea, mida kõike sellelt oodata. Igatahes ootan juba :) Lavastajaks Kristjan Sarv ja esikas on juba 30.september.

Kaks poola keelt oskavat rumeenlast - Tallinna Linnateater
Hendrik Toompere jr lavastab esimest korda Linnateatris külalisena ja pärast tema Väljaheitmise lavastust on ootused päris korralikud...Trupp on vinge - Hele Kõrve, Evelin Võigemast, Anne Reemann, Epp Eespäev, Argo Aadli, Margus Tabor ja Kalju Orro... Märksõnad - ksenofoobia... koomiline road-trip läbi postkommunistliku Ida-Euroopa... mis tagatipuks naerutavat veel nii, et lõpus ei naera enam keegi... hmmm... alla 14-aastastele mittesoovitatav... põnev! Esikas 11.november Taevalaval.

Kirsiaed - Tallinna Linnateater
Nüganen lavastab üle pika aja! Ja tema lavastused on vähemalt minu jaoks alati olnud elamused. Tšehhov on igatahes kindlapeale minek... eriti Kirsiaed! Viimased Kirsiaiad olid vist Mati Undi oma Vanemuises u.15 aastat tagasi ja Toompere oma Eesti Draamateatris u.5 aasta tagasi. Nüganeni pärast tuleb kindlasti ka seekordsesse Kirsiaeda minna elamust noppima. Ja muidugi väga tugev trupp kroonib seda ettevõtmist. Esikas 9.detsember Põrgulaval.

Vaheala - Von Krahli Teater
Jaanika Arum tuli Vanemuisest ära Tallinnasse ja üht esimestest tulemustest, millega ta tallinlasi kostitab peaks saama näha juba 2.septembril... kuigi esikale eelneval nädalal pole endiselt võimalik piletit veel osta... Jaanika lavastab sedapuhku iseendaga monotükki, ent dramaturgiks on Anne Türnpu.

Tagassi inglite juurde - Rakvere Teater
Lubatakse enneolematut lavastust, kus kohtuvad Virukeelne luule, valgusinstallatsioonid, heli- ja valgusräänak ning Andrus Albrechti kontsert ja soe söök. Sõnalise osa esitavad Tiina Mälberg ja Üllar Saaremäe. Esikas 13.detsembril.

Draamateatris on tulekul Lavakatega Lembit Petersoni lavastus Moliere'i "Õpetatud naised", aga ei tea, kas veel sellel või järgmisel aastal. Draamateater lubab uuel hooajal tervelt 12 uuslavastust, kuid kahjuks pole (peale "Ivanov"i ja "Vanad asjad") esietenduste päevad teada.
Ja nagu teatab Tallinna Linnateatri avaürituse reklaam, siis võib loota, et lisaks Uku Uusbergile, kes seal Gorkit hakkab lavastama ja Toompere jr, kellel tuleb juba käesoleval aastal Linnateatris uus lavastus välja, siis järgmisel aastal võib loota, et lisaks Diana Leesalule lavastab Linnateatris ka LAURA JAANHOLD(Mets)!!! Aga see on juba kevadhooaja muusika... ent pöidlad on juba peos :)

----------
§§§ Jaanika Arumi monolavastuse piletid on nüüdsest saadaval...

pühapäev, 20. august 2017

...ja peaksin sada surma ma... - Lavaka 28.lend


Lavaka 28.lennu viimase kooliaasta esimene väljaastumine etendub ühtlasi nende diplomitööna. Katsun minagi siis näitlejatöödele hindavat mõõdet sisse tuua.

Huvitaval kombel kujunes see hoopis rohkem lavastaja- kui näitejateatriks. Sest selle tüki lavastustöö (lavastajad Anne Türnpu, Eva Koldist ja Mart Koldits) on harukordselt eriline! Ühtlasi on see tervikuna justkui teekond läbi Eesti viimaste sajandite, läbi tantsude, regilaulude, unenägude, uskumuste ja usu, mille sõnalist poolt esitatakse nii tavakeeles kui murretes. Otsest seost Koidulaga ei leidnud, nagu pealkiri võiks viidata, kuid surmasid siin leidub... kas just sada, aga ohtralt... Kõikidest laulusõnadest või tekstist ei saagi aru, aga see pole üldse oluline. Oluline on atmosfäär. Oluline on mõtted ja emotsioonid, mida see lavastus tekitab. Oluline on tervik. Ja see tervik on lummav! Just sõna "lummav" ongi kõige sobivam kirjeldamaks seda teatrielamust Hageri palvemajas.

Sissejuhatuse esietendusele tegi kohaliku koguduse õpetaja, suunates mõtted juba õigesse seisundisse (kuigi jutt, mis ta rääkis läks natuke endaga vastuollu, jõudes tegelikult kaksipidi välja just selleni, miks ma arvan, et inimesed tavaliselt tee jumala juurde leiavad - neil läheb elus kehvasti ja vajavad kelleltki/milleltki tuge, olgu see siis kasvõi üleloomulik jõud... palju neid õnnes ja rõõmus usuleidjaid ikka on? Muidugi päris paljud ka kasvavad lapsest peale usu sisse - ka minu jaoks oli üllatav lapsena nõuka-ajast välismaale kolides, et koolis kuulasime igal hommikul kooliraadio kaudu hommikupalvuseid).

Etenduse alguses on näitlejad publiku keskele paigutatud ja teekond saab alguse sajandi(te)taguste prohvetlike lausetega. Päris mitmed neist on ka tõeks saanud ning see omakorda tekitab hirmuäreva tunde, et mõned on seega alles tõeks saamas... külmavärinad tulid - kohe alguses! Kuna seljataha ei näinud, siis kõikide hääli ära ei tundnud, aga teistest eristusid juba "tuttavad" Ilo-Ann Saarepera ja Sander Roosimägi hääled. Siis ütles ühe ennustuse otse paar rida minu seljataga kellegi hääl, kelle diktsioon meeldis kõige rohkem - puhas ja selge ja täpne ning sobiv intonatsioon.. stseeni lõppedes kui näitlejad liikvele läksid, pidin spetsiaalselt vaatama, et see oli Joosep Uus.

Ja kogu see palvesaal sai hetkega lavakatudengeid täis - liikudes justkui pühalikult... vähehaaval toimuvad muutused - maja kaotab aknad ja maailm tulvab sisse kogu oma värske õhu, roheluse ja rohutirtsude sirinaga.

Korraks tekib tunne kõigi nende regilaulude ja uskumuste ja usuteemade keskel, et selles kõiges on midagi nii ürgeestlaslikku. See ongi "minu" kultuur... see äratundmine tekitab hea ja sooja tunde hinge, kuigi akendest tulvav õhk pigem jahutab... jahutab ja viib mõtted sellele, et kas see ristiusk ikkagi niiväga eestlaslik ongi... see toodi meile ju mõõga ja verega ning aeti vägisi peale... Kui hea see tegelikult on? Kui hea on inimestel "uskuda"? Lootused millegi või kellegi varna riputada, selle asemel, et oma käte ja peaga ise oma eluga hakkama saada ning parem elu koju tuua siiski ainult iseenda peale lootes? Kõigil on muidugi õigus ise otsustada, kuidas oma elu elavad või mida-keda usuvad... on ju selge, et raskedel hetkedel on hea ning lohutav tunda, et halvas on ka head, olgugi see kasvõi pettekujutelm - pärast surma saab õndsaks... pärast surma on veel parem kui maapeal... Eks kõik hirmud ju taanduvad surmahirmule, ent usu abil, jumala abil, on väga tugeva usuga võimalik see hirm kas natuke või täiesti murda...

Kuigi mitte-usklikule on ühest küljes alati selline usuhullus hirmutav ja sellepärast mõjusid mõned stseenid kohe eriti tugevalt - näiteks kui Ilo-Ann Saarepera palvust loeb, maja ise on peaaegu pime, kõigest kurjakuulutav punane kuma ja näitlejate tekitatud tümpsuv heli, mis keerleb ümber Ilo-Anni ja publiku... saalis seljatagant ümber ringi - maja välisseina ümber ja muudkui ringi ja ringi... palvus muudkui intensiivistub ja mõjubki õõvastavalt ja pahaendeliselt - ja see kui sisu ning tunne/atmosfäär (mida see stseen tekitab) kokku saavad - see ongi kunst, aga ühtlasi millegi justkui üleloomuliku jõu kogemine - lummav.

Ilo-Ann Saarepera oli kahtlemata üks õhtu tähtedest. Sest lisaks sellele palvusele oli üks tüki mõjuvamaid kohti ka tema esitatud ülipikk "Mehetapja Maie" regilaul. See oli üks väheseid laule, mille sõnadest ka natuke rohkem aru sai ja mille lugulaulu jälgida suutis. Kõrvu torkas nii see kuidas ta näsiniined peos läks kui muidugi maharaiutavate puude juurest lootusetult lohutust otsis. See kuidas see lugulaul teekonnana ka lavale oli seatud oli ühest küljest nagu tants, teisalt näitemäng. Teine ja sama mõjuv ülipikk regilaul kasvas välja ühe mehe surmastseenist. Surijaid oli küll 1, ent seda meest mängisid kordamööda 3 - Sander Roosimägi, Johan Elm ja Ursel Tilk. Ja nende seast sirgub ka kõige hämmastavam ja meeldivaim näitleja-avastus seekord. Nimelt Ursel Tilk - Alates tema pingestatud ja kogu hingega esitatud monoloogist, mis edasi kasvas õhtu pikimaks regilauluks... mul tulevad külmavärinad praegu seda tagasimeenutades ja kogemust kirjeldades-kirjutades. Tema välimus annab ka ta karakterioomele palju juurde - nii huvitav tüüp. Mingid vaibid nagu noorest Urmas Kibuspuust, midagi traagilist, ent selgelt näha, et ta võiks mängida mistahes žanris. Mingi teatav mänguline küpsus ning erakordne publikuhaaramise oskus. Jah, võib-olla see tema huvitav tüpaaž, millele on raske raame panna, loobki tunde, et ta on leidnud oma õige kutsumuse just nimelt näitlemises... ja see regilaul muudkui kestis ja kestis ja kestis... teised hakkasid juba uutes stseenides tegutsema saali eri osades, ent tema regilaul keset lava, oli ühest küljest küll nö."keskpunktiks" asetuslikult, ent ometi taustaks sisuliselt. Olgu öeldud, et Ursel oli ka minu teatrikaaslase lemmikuks... (tema ütles, et üllatus, sest kui ta neid näitlejaid alguses vaatas, siis oli mõelnud, et huvitav kuidas sellise välimusega näitleja mängib ja siis tuli Urselilt selline pauk).

Minu teatrikaaslase teiseks lemmikuks oli Teele Pärn, kes ka minule alati meeldib ja seekord polnud erand. Teele mängis/jutustas ühe tüki huvitavamatest lugudest. Sellest kuidas surev(surnud?) laps jäetakse maapeale, kuigi teised juba inglitena minema lendavad... ja jumal ütleb, et saagu sellest siis see, mida imeks hakatakse kutsuma. See läks nii hinge, sest meeled ja vaim olid selleks ajaks juba nii erksaks aetud ning emotsioonid keesid juba niigi pikka aega üle kogu seda teekonda kaasa tehes ja neid lugusid kuulates-jälgides. Ja siis veel näitlejatehniliselt üks terve lavastuse kõrghetki - kui Teele sosistab toanurka... ta SOSISTAB! Ent seda kuuleb TERVE saal. Ilma mikrofonita, ilma mingi võimenduseta... mõnikord ei kuule kogenud näitlejaid niisama saalis istudes, aga tuleb üks väike lavakatüdruk, sosistab nurgas ja seda kuuleb terve saal. Järjekordne ime...

Selleks hetkeks olid ka kõik naisnäitlejad õhtukleitides ja teekond oleks justkui jälle jõudnud järgmisse staadiumisse. Kuid korraks mõned sammud tagasi astudes, tahaks meenutada veel mõningaid sellele eelnenud stseene. Eelkõige terve etenduse lemmikut!

Ma poleks vist Danzumees, kui kogu selle tüki kõige erakordseim, ilusaim ja ägedaim stseen poleks olnud Ingmar Jõela ja Steffi Pähn'i tants. Jah, ühest küljest võib-olla sobis see kogu tervikusse kõige vähem, kuigi ka sellele stseenile/tantsule võib leida seoseid kasvõi mitu, aga antud juhul see polegi oluline, sest see tants oli niiiiiiiiiiiii ilus.... Kui ma saaksin vaid ühte hetke sellest kogu lavastusest uuest kogeda, siis valiksin just nimelt selle. Kogu see valgus, teekond selleni, lava, mis on nii kõrgel, et näitlejad tantsivad/mängivad lambilühtrite vahel... "hinged ju"... Aga see võimas koreograafia (kas lavastajate või Jõela ja Pähni enda oma? ei teagi...) ja tantsijate enda hingestatud võitlus-tango, kus ühtlasi kaks tantsijat on üks tervik. IMELINE! Kusjuures tantsust kasvab välja üks suurem grupitants... Kus Ingmar justkui eestantsija ning teised teda järgivad... eks see vanasti ju ka vist külapidudel nii oli... Natuke hiljem tehakse tükis ära ka puntratants... Ingmari diktsioon ei ole võib-olla kõige parem, ent ta õpibki lavastajaks ning samas ei häiri see ka kuidagi, sest oma liikumisega teeb ta selle mitmekordselt tasa. Paratamatult viib see mõtted sellistele ideedele, et tahaks kunagi näha (eriti lahe kui see sünniks mingi suveteatri vormis) kui tantsulise taustaga Eesti noored näitlejad kunagi kokku saaksid ja mingi hea füüsilis-sõnalise asja koos teeksid - esimestena meenuvad, et lisaks Ingmarile ja Steffile võiks kindlasti kaasata mehed-naised, kes on teinud koreograafiat või tantsu õppinud - Sandra Uusberg, Jaanika Tammaru, Maiken Schmidt, Tanel Ting jne jne jne... miks ka mitte koostöös Pepeljajevi või Oleg Titoviga...

Ja siis Jaanus Nuutre, keda siiani olen märganud vaid Koguduses, kus tema üks väike lausekõlks kõige tugevamalt mõjus, meelde jäi ning siiani temaga niiöelda "kaasas käib". Kuigi siinses etenduses tema "hull" oli grammivõrra liiga "mängitud", siis lae alla surutuna mängitud stseen oli mõjuv terviku osana. Tema hääl on ka üsna äratuntav ja kursakaaslastest teistsugune.... kusjuures selle algusesteeni juurde tagasi tulles, kui näitlejad ainult rääkisid seljataga ning ei näinud neid, siis juba tabasin end mõttelt kuivõrd erinevad on kõikide nende noorte hääled, diktsioonid ja intonatsioonide kasutamine või... mittekasutamine.

Üks erilisamaid hetki oli ka unenägude lõik... kui näitlejad on akendeta akendel... samas ei saanud päris kindlalt aru, kas need kõik olid ikka unenäod või jutustati ka kellegi nägemusi... Kuid üks unenägu pääses eriliselt mõjule ning jäi ainsana neist meelde - justkui science fiction film või jutustus, mille arendust võiks ka näiteks multifilmina kaaluda :) Nimelt Markus Truup'i oma. Ühtlasi väga vajalik "kergem" hetk kogu selle tõsiduse vastukaaluks. Ent kuigi kogu etendus oligi "tõsine" ei rusunud see kuidagi, nagu teoloogilised teemad seda teha võivad. Kui rususki mingitel hetkedel, siis oli see lavastajate pool niimoodi seatud ja kogu selle teekonna loomulik osa.

Tõsine sisu nõuabki tõsisemaid noote rohkem. Ühtlasi tekitas see minu teatrikaaslases üllataval kombel vajaduse ära märkida, kes talle nendest noortest näitlejatest ei meeldi. Kõigepealt suunas ta oma sõrme Jan Teevet-ile... mina vastu, et ta ei õpigi näitlejaks, vaid dramaturgiks... siis Johan Elm-ile... mina jälle vastu, et temastki saab dramaturg... Ootasin juba millal ta Priit Põldmat näitab ja tema kohta oma rahuloematust väljendab, aga ei... Priit talle meeldis. Hoopis Kirill Havanski mäng talle ei istunud. Ja Dovydas Parbarcius'e kohta ütles, et lootis, et talle palju sõna ei antaks, sest eesti keeles rääkimine tundub siis kui tema seda räägib, kuidagi nagu eriline vaev ja viib mõtted temalt kui näitlejalt või jutustajalt hoopis mingitele sisuga mitteseotud, jälgimist häirivatele teguritele. Põhimõtteliselt ei jää minul muud kui nõustuda, ainult Johani suhtes ma nii karm ei oleks. Priit Põldma minu meelest paneb alati enda juttu jälgima osavalt. Kui tal on mindagi öelda, siis lihtsalt pead kuulama. Omalt poolt pole ma siiani veel kordagi tähele pannud Johannes Richard Sepping'u mängu. Ta oli seal küll, ent millegipärast ei anta talle mängumaterjali või hoiab ta ise ennast taustale, nagu ka kõigis eelmistes lavaka tükkides. Mind jättis ka üsna külmaks lugu, mida jutustasid Jane Napp ja Laura Kukk, õigemini mitte lugu ise, vaid pigem see kuidas seda esitati. Võib-olla olin ka sellel hetkel veel teiste  lugude sees ning ei suutnud seda intensiivset ja ülihingestatud teksti vastu võtta ja ammugi haakuda sellega, mida nad jutustasid... võib-olla oli see ka rohkem naistele... Kuigi mõlemad kogu hingest oma osa etendasid, siis minu jaoks ei tundunud see päris loomulik, vaid millegipärast jäi kerge ülepingutamise tunne (ent see on selline lihvitav asi). Seekord ei teinud küll midagi erilist Nils Mattias Steinberg, kuigi mul on väga hea meel, et ta sellel kursusel on - selline täiesti isemoodi maneeride ja stiiliga näitleja. Maitse asi muidugi kahtlemata, aga minu jaoks ta on huvitav.

Kui õpetajat mängida ja hindeid anda (näitlejatehnilisuse, häälekasutuse, liikuvuse ja eelkõige üldise mõjuvuse eest), siis publiku seast vaadatuna, ehk minu arvates peaks need jagunema nii:

Ursel Tilk 5
Ilo-Ann Saarepera 5
Teele Pärn 5
Sander Roosimägi 5
Markus Truup 5
Steffi Pähn 5
Ingmar Jõela 5
Joosep Uus 5
Jaanus Nuutre 5-
Priit Põldma 4+
Johan Elm 4
Jane Napp 4
Laura Kukk 4
Nils Mattias Steinberg 4
Johannes Richard Sepping 3+
Kirill Havanski 3
Jan Teevet 3
Dovydas Pabarcius 3
Ingrid Margus 2 (puudus) Okei, võib-olla naljaga pooleks on see liiga karm... Ingridi mäng mulle tegelikult eelnevates tükkides on meeldinud ja võib-olla tal oli ka "puudumistõend" olemas :)

Üks asi, mis veel mind täiesti hämmastas oli see, et mitte keegi ei puterdanud mitte kordagi. Tihti ka kogenud näitlejad ei saa sellise tunnetest läbiimmutatud teksti edastamisega niimoodi hakkama. Ometi oli nii murdeteksti kui intensiivset edastamist ja lavastatud vahetustega, mis pidi toimima kui kellavärk, et keegi teineteisele sobimatult peale ei räägiks... Vaatajana muidugi ei tea, kuidas need sõnad ja tegevused täpselt olid ette määratud, seega toimis kõik perfektselt. Pikad regilaulud, pikad kihutuskõned, pikad lood ja jutustused, kuidas nad kõik need pähe saavad, see on juba omaette müstika. Tunduski vahepeal, et ka näitlejad ise on nagu mingis teekonnavoolus - juhtide või giididena, kellel publik järgijateks kaasas. Raske isegi uskuda, et see kõik on kalkuleeritud ja tegevuse edasiliikumine on ju lavastajate/dramaturgide poolt täpselt paigas... midagi polnud puudu, midagi polnud üle - nii eheda ning justkui iseeneslikult loomulikuna mõjus kogu see teekond ja kogu see tervik. Ja kogu selle lavastusterviku elamuseks muutmisel mängisid üliolulist rolli ka Kairi Mändla kunstnikutöö, Airi Erase valguskunstnikutöö ja Martin Kirsiste muusika! Ning muidugi kogu see Eestimaa loodus, mis akedendest paistis (veel üks mõjusamaid stseene oli see kui mehed joostes kaugelt rohelusest maja suunas sõjakisaga jooksid!)
Rahvas seisis lõpus püsti ja mina olin seismatõusjatest vist üks esimesi. See oli tõesti seda väärt!

Hinnang: 5 (Üks aasta mõjusamaid ja erilisemaid teatrielamusi. Vaimustav, huvitav, emotsioone ja mõtteid äratav. Täiesti arvestatav Nodvenatsat-i järg, kuigi minu jaoks veelgi sisukam. Visuaalne, võimas ja huvitava tempoga intensiivistuv, siis jälle rahunev, suureks kasvav, siis jälle kammerlikuks kokkutõmbuv. Vapustav ja läbiraputav lavastajatöö. Usun, et eriline maiuspala teatrit tihti külastavatele inimestele, sest see on midagi positiivses mõttest teistsugust ja erilist. Harva teatrisse sattuvatele võib mõjuda ehmatusena, ent võib-olla just positiivse ehmatusena, et nii palju tugevaid emotsioone võib üks teatritükk pakkuda. Ei tohiks külmaks jätta küll kedagi. Ei pea kartma, et ei mõjuks ka siis kui usu-teemad jäävad kaugeks, seal on lihtsalt nii palju ka kõike muud. Sobiks muide ka ülihästi Eesti 100 lavastuseks. Eestlust on selles palju, olgu see siis usu, looduse või inimsuhete suunalt vaadatuna. Kullasadu!)

Pärast etendust pakkus võõrustaja pika laua ääres imehead karaskit, kodus tehtud leiba ja suppi. Öösel (etendus algas kell 21 ja läbi sai u.23:15) ju eriti süüa ei tahagi, ent puulusikaga seda suppi ma seal lürpisin ja maitses hää... Näitlejad jooksid kohe pärast etendust teise majja. Sellest majast möödudes ja oma auto juurde liikudes kostus sealt laulu... ent sinna südaöö eel me siiski enam ei läinud... ei teagi, kas midagi toimus seal veel...

----------
Tekst lavaka kodulehelt (foto on pärit lavaka FB lehelt):

JA PEAKSIN SADA SURMA MA...
Lavakunstikooli 28. lennu suvelavastus „...JA PEAKSIN SADA SURMA MA...” põhineb ühe väikese rahva suurtel lugudel ja nendega elatud eludel. Lood, mis aitasid hädade vastu tuhandeid aastaid tagasi, sadu aastaid tagasi, võiksid vastuseid anda ka täna.

Maailm on liigestest lahti ja uuesti ja uuesti peame küsima, mis meid toestab ja millel me rajaneme, et alles jääda, et püsida, et aidata. Kui meie esivanemad said tarkuse kätte oma usust, oma emakeelest ja regilaulust - teisest emakeelest (V. Tormis), unenägudest ja prohveteeringutest - saame meiegi ehk noist tuge. Sellepärast me laulame ja kõneleme.

NB! Etenduse lõppedes pakutakse suppi, karaskit ja käsitsivalmistatud leiba.

Lavastajad: Anne Türnpu, Eva Koldits(Teater NO99), Mart Koldits(Von Krahli Teater)
Helilooja: Martin Kirsiste
Kunstnik: Kairi Mändla
Valgukunstnik: Airi Eras
Laval: Lavakunstikooli 28. lennu tudengid

Esietendus 13. augustil 2017 kell 21.00 Hageri vennastekoguduse palvemajas.
NB! Etendused algavad 13.-19. augustil päikese loojudes kell 21.
Etendus kestab 2 tundi ja 5 minutit.

Produtsendid on EMTA lavakunstikool, Hageri kogudus ja Eesti Rahva Muuseum.
Lavastus etendub lavakunstikooli 28. lennu diplomitööna.

reede, 18. august 2017

Midagi on viltu - Kammerteater


Midagi oli tõesti viltu selle tükiga... lahkusin vaheajal.

Ei jätnud pooleli sellepärast, et sisuliselt oleks see tükk vastumeelt olnud. Mitte ka näitlejate pärast. Üldiselt ei tahagi kunagi vaheajal lahkuda (seda juhtub u.50 teatrikülastuse kohta halvimal juhul 1-2 korda), sest ikka võib juhtuda, et teises vaatuses tuleb selgus või antakse kätte võti, mis kogu tüki jaoks on vajalik. Antud juhul polnud see siiski võimalik.

Esimese vaatuse esimene veerand tundi toimetab Lauri Kink siia ja sinna Kurgja taluhoone ees, vahepeal läheb majja sisse ka, räägib seal midagi, mida kuulda pole. Siis tuleb tagasi õue, kuigi ma ei näe teda enne kui alles siis kui ta alla vee juurde läheb toimetama. Tühi aeg, midagi ei toimu, midagi ei näe, midagi ei kuule. Sündima hakkab midagi ja seoseid hakatakse looma alles siis kui Indrek Taalmaa tegelane mängu tuleb... Või no nii palju kui kuuleb/näeb....

Jõudsin küll 20 minutit enne etenduse algust kohale, ent vaatajate kohad olid tribüünil täis, ees keskel olid mõned kohad reserveeritud ja kohanäitaja viipas veepoolsesse äärde. Seal kolmanda rea äärmises otsas olid veel vabad kohad. Pink oli ka natuke kaldega allapoole, seega mina oma 190cm pikkusega eesistuvate inimeste tagant ei näinud laval toimuvat. Olin laksust kohe ärritatud ja mõtlesin, et kui keegi (lavast möödudes nähtud) õue keskel olevale tugitoolile veel peaks istuma, siis teda ma ammugi ei näe... Miks selline paigutus? Miks niimoodi seatud lava? Miks niimoodi seatud vaatajakohad? Kes see lavastaja on, kes lavastab tüki nii, et selle eest võetakse piletiraha, aga tükki ennast ei näidata ja mida ei kuule ka hästi, sest vee kohin on nii tugev?

Nii palju kui ma siiski aru sain, oli Lauri Kink isa ja Indrek Taalmaa poeg. Tegelikult oleks päris huvitav olnud neid jälgida seal taluhoone õuel toimetamas - "isa" ja "poeg" - teineteisest möödumas, teineteisest rääkimas - samaaegselt laval, kuigi tegevus toimub 50 aastase vahega - aastatel 1967 ja 2017. Isa on just teada saanud, et talle on sündinud poeg ja 50 aastane poeg on tulnud isatallu oma sünnitunnistust otsima, et mingile reisile minna(?) Kuigi see 50 aastane üritab olla rohkem nagu 20nene oma käitumise, jutu ja olekuga (???)
Ma võisin ka kõigest valesti aru saada, võib-olla ta oligi täiskasvanuks alles saamas? Lisaks ma ei saanud aru, miks Taalmaa tegelasel oli sünnipäev tulemas alles järgmisel päeval... võib-olla teises vaatuses kui ta selle oma sünnitunnistuse üles leiab, siis avastab, et ohhooo, tal ongi juba sünnipäev... No kui nii oli, siis üks tobe lahendus, mis on kohe algusest aru saada.

Nõuka-nostalgia mulle oleks meeldinud ja see mõte, et (haige?) isa oma vastsündinud pojale lindistab lugusid isa argipäevast(?), see tundus armas. Kasutan küsimärke, sest kuna ma ei kuulnud üle selle veekohina, siis pole päriselt kindel nendes asjades, aga katsusin mingit lugu oma peas kokku panna nendest lõikudest, mida õnnestus kuulda näha (umbes veerand esimesest vaatusest).

Midagi jahmerdati grilliga... vist kanaga... aga miks keegi tuleb üksi tallu ja hakkab kohe kana grillima kui tal on vaja sünnitunnistust otsida... see jäi arusaamatuks. Ja kui ma õigesti aru sain, siis see 50-aastane... ei, ta vist oli ikka 20nene, sest kuidas muidu seletada, et ta ei osanud grillida ka...

Indrekult üsna tüüpiline roll - nii palju kui kuulis-nägi. Laurit pole tükk aega näinud mängimas ja ega tal siin midagi mängida polnudki... või no palju ma teda nüüdki nägingi - purgiga vett võtmas... Ei saanud ka sellest aru, et kas kõik see toimus ühel soojal suvepäeval või mitte... ta riietus oli kuidagi imelik selleks - pikk mantel alussärgi peal... kui haige, siis oleks pidanud olema soojad riided, kui külm, siis samuti, aga niimoodi jäi imelikult läbimõtlematuse tunnetus kunstnikult.

Isa ja poeg olid ka nii erinevad kui üks isa ja poeg olla võivad. Seega veel üks läbimõtlematu otsus lavastajalt. Variant on muidugi, et võib-olla olid näitlejad paigas ja ei antudki temal sõna sekka öelda? Või kui palju ta tegelikult seda lavastas? Muidu on mulle Kaili Viidase lavastajatööd eranditult meeldinud... ka selle suve Endla tükis oli tal nii palju huvitavaid lahendusi... ja nüüd niimoodi pahasti lati alt minna... ei saa tema töödes enam nii kindel olla.

Hinnang: 2- (Oleks tahtnud küll näha ja kuulda seda lugu... no vähemalt kuulda. Kohanäitaja kutsudes nendele kohtadele istuma ütles veel, et "head kohad"... ta oleks pidanud panema siis need reserveeritud lapakad sinna nendele "headele kohtadele"... Olen solvunud. Hinnangut 1 siiski ei saa panna, sest mul on tunne, et see lugu oleks võinud mind puudutada rohkem kui oleksin seda näinud ja kuulnud. Nii palju kui suutsin sellest esimese vaatuse hetkedest kuulda-näha ning enda jaoks midagi kokku panna, siis see on väärt vähemalt sellist hinnangut. Aga rohkemat ka anda ei saa. Umbes tervikust veerand...)

-----------
Tekst lavastuse kodulehelt (foto on pärit Pärnu Postimehest):

Midagi on viltu
Kammerteatri suvelavastus Kurgjal
Autor Valdur Mikita / Ott Kilusk
Lavastaja-kunstnik Kaili Viidas
Valguskunstnik Margus Vaigur
Muusikaline kujundaja Ott Kilusk
Osatäitjad Indrek Taalmaa ja Lauri Kink

Üks suvine päev ühel Eestimaa taluõuel tõmbub loojasse. Täpselt nii nagu kunagi varem, viiskümmend aastat tagasi. Õue peal toimetavad kaks meest, mõlemad omas ajas, kuigi samas ruumis. Ruumis, kus kõik on unenäoliselt, lausa painavalt tuttav. Seal on viltused aiad, välipeldik ja takjapõõsad nagu sadades teistes õuedes. Mehed mööduvad üksteise lähedalt, peaaegu riivavad teineteist, kõnnivad üksteisest koguni läbi, kuid ei kohtu päriselt, sest ajamüür ei lase. Isa rääkimas oma pojast, keda ta veel näinud pole, ja poeg, rääkimas oma isast, keda ta enam näha ei saa...

See on südamlik lugu lihtsatest inimestest suures ja muutuvas maailmas, kus miski jääb alati samaks. Esietendus 27.juuli 2017 C. R. Jakobsoni talumuuseumis Kurgjal

esmaspäev, 14. august 2017

Tom Sawyeri seiklused - TeMuFi


Olen juba aastaid tähele pannud, et etenduse esimesed 5 minutit näitavad (9 korral 10st) ära, kas tükk, mida vaatama hakkad meeldib või mitte. Tom Sawyeri seiklused läheb käima sellise ägeda üllatusega, ehk see kuidas Indiaani-Joe lavale ilmub - 10m kõrgusel publiku peade kohal - polnud kahtlustki - sellest tuleb üks vinge seiklus!

Eelmisel aastal kui tükk esietendus, mõtlesin: raamat on loetud, filme ja multikaid Tom Sawyerist ja Huckleberry Finnist nähtud küll ja küll... seda lapsepõlve lemmikut vene filmiversiooni vähemalt 10 korda (kui mitte 20-30 korda) ja mõtlesin mis ma mõtlesin, aga kui lõpuks tegudeni jõudsin, ehk piletimüügilehe lahti lüüa, olid esituskorrad läbi ja nii ta jäigi nägemata...

Teisel suvel, ehk nüüd, oli esimene etendus välja müüdud... järelikult on head sõnad tüki kohta läinud liikvele...

Ja siit tuleb neid veelgi kamaluga lisaks :)

Jah, kõik vanad Tom-i seiklused aia värvimisest, kärvand kassiga soolatüügaste ravimise, põleva tõrvikuga hamba väljatõmbamise, tüdrukutega kihlumiste, Indiaani-Joe paljastamise ja muidugi Beckyga koobastesse eksimiseni välja, on kõik ilusti ka teatritükis olemas. Ent uus põlvkond ei pruugi neid lugusid teada ja vanematel jällegi nii mõnus nostalgialaks neid meelde tuletada, eriti kui seda pakutakse, vähemalt minu jaoks Tom-i seikluste mõttes uudses vormis - koos laulude ja tantsudega. Justkui pop-muusikalina. Stiili mõttes võikski mingeid ähmaseid paralleele tõmmata kunagiste parimate Terminaatoriga koostöös tehtud Nukuteatri muusikalidega (Risk, Romeo ja Julia jne). Sedapuhku on muusikaline kujundus küll Toomas Lungelt ja sobivad sõnad seatud Inga Lunge poolt.

Minu eriline huvi oli näha mängimas noori näitlejaid - Silver Kaljula, kelle tegemisi avastan alles käesolevast aastast (kuigi kõik taevani kiidavad tema valusat monotükki "5 grammi sisemist rahu" on see minul kahjuks siiani veel nägemata); Kaarel Targo oli mu terve aasta lemmik uus näitleja kui ta 2014.aastal Ugala Arabellas Halleluujat mängis; ning muidugi kõik värsked TÜVKA 11. ja 12.lennu näitlejatibud, kellest paljudega kohtusin nüüd täiesti esimest korda. Unustamata mainida vanemaid proffe - Anne Veesaart ja Karol Kuntselit (kelle silmade sära mängides ei jäänud sugugi noorte kolleegide omadele alla!)

Silver Kaljula võib nüüd küll selle ühe Tom Sawyer-i rolliga tõmmata "elus mängitavate rollide" nimistust korraga maha ka Kevade Tootsi, sest nii Tootsilik oli see tema Tom. Ja eks nad natuke sarnased krutskeid täis tüübid olid ju kah :) "Tom" saab hüpata, kukkuda, Sid-i kiusata, tüdrukutega musutada ja kihluda, sõbraga tattilärakaga pihku köita (minu ees istunud 7-8 aastane väikemees ütles sellepeale üöäkk) ja muidugi kõiki ninapidi vedada ja seigelda nii lava ees, taga, pisikeses majas, treppidel, mäepeal, koopas ja ei-tea-kus-veel. Ja muidugi laulda ja tantsida ka. Silveris endas tundub olevat ka seda sama tulesädet (minu taga istunud provva ohhitas ja ahhitas mitu korda Silveri hüpete peale), ent samas asjalikku eestvedajat (kas mitte käesoleva suve üks suurjoonelisemaid suve-etendusi "Lembitu" pole ka mitte tema mootorijõu kaasabil elustuv) ja asjadega hakkamasaajat ja lõpuleviijat, nagu tema karakter Tomiski. Pagana sümpaatne tüüp/sümpaatsed tüübid :) Tema sõprus lavapartneri, ehk Huckleberry Finn-i mängiva Kaarel Targoga tundub olevat niisama tugev nii lava peal kui päris elus - nii tugevalt ühte hingamist partnerite vahel näeb muidu aastaid koosmänginud näitlejates ja näib, nagu nad täiendavad ja osavalt tõstavad esile teineteise tugevamaid külgi ning ühtlasi toetavad ja aitavad teineteist kus vaja. Kaarli Huck on natuke allaheitlikum tüüp ja isegi õnnetum kui minu kujutuste Huck. Ent tema hea lauluoskus annab ta rollile ka selles tükis tiivad. Mis siin salata, võttis ka minusuguse - vana mehe südame soojaks ja tegi härdaks meele see tema lõpus Tom-ile öeldud "Sina oled see kõige suurem varandus"...

Sõprus on ikka üks ülimalt ilus tunne. Paratamatult viis mõtted ka oma sõpradele. Ja tahaks nendega ju rohkem kohtuda, koos olla ja rohkem koos kõiksuguseid asju teha, aga paraku täiskasvanud inimese elu, kellel on lapsed ja igapäeva tööd ning tegemised, selle prioriteedid on ikkagi sõpradest kaugemal. Hea kui vahest saab koos ärilõuna teha või veel parem - mõnusa sörgi terviserajal või jõu või crossfit trenni jõusaalis. Sellepärast tulebki selliseid krutskitega asju teha Tom-i ja Hucki vanuses, eks sealt need elupõlised sõprused kestma jäävad... 30-40 aastased käivad oma sõpradega koos heal juhul mõnikord metsas 4-tunni rogainidel orienteerumas või sõidavad Pariisi või San Sebastianisse maratone jooksma, halvemal juhul saadavad vaid FB-s sünnipäeva- või pulma/lastesünni-õnnitlusi või vajutavad "like" kui see väga hea sõber juhtub olema üks kolmest parimast eestlasest üle 3000 osalejaga Tartu Rattarallil ;)

See sõprusest tulev südamesoojus ongi ehk peamine, mille tükist iga vaataja sealt kaasa saab. Kuid nagu mainitud, sai ka uusi näitlejaid näha... ja ka neid, kes alles näitlejateks küpsemas... Selles mõttes jäi juba see käputäis kaasatuid näitlejatudengeid hästi meelde. Hans Kristian Õis - kitupunn Sid-ina tundus kohe eriti lahe, aga kahtlemata on see teatav lavale vajalik x-factor olemas ka Kristjan Poom'il ja Maarja Tammemägi'l... ah, mis ma siin seletan - peaaegu neil kõigil. Ja kellel veel pole, võib see peatselt tekkida, sest pole nad ju veel jõudnudki eriti päris publikuga mängida... Selles mõttes oli lahe vaadata kuidas nii laulude ning veel eriti tantsudega mäng tuli välja. Kuigi tantsulises mõttes jäi hoopis praeguseks juba TÜVKA lõpetanud Jaune Kimmel kõige positiivsemalt silma... Ja eriti ägeda koreograafia on teinud lavastusele Jaanika Tammaru (kes minu teada hetkel lavakas magistriks õpib... ning just füüsilise teatri kallakut seal ammutab Jüri Naela juhendusel - sellest püssist saab veel kuulivalanguid tulema - pange tähele! Kusjuures tema näitlemise avastasin ka alles praegu teleri vahendusel - omal ajal kui nende kursus lõpetas ja mul olid isegi piletid Draamateatris etendatud "Romeo ja Julia"-le - Jaanika küll tolles tükis ei mänginudki.. Aga siis ajasin ma kuupäeva või kellaaja sassi ning nõnda jäingi lollilt Draamateatri uksetaha ning ühtlasi selle lennuga tutvumata - nüüd siis avastan "järeltööna" neid tasapisi ükshaaval ja Jaanika on kahtlemata üks peidetud pärle sellelt lennult! Lausa kahju, et teda ennast Tom'is laval polnud...) Mis mulle selle Tomi seikluste koreograafia juures meeldis oli see, et näis, nagu ta poleks teinud näitlejatele järeleandmist liikumiste ja liigutuste keerukuses, ent samas kõik suutsid need liigutused ära teha... mis alles hiljuti, uhkes Estonia "Linnukaupleja" operetis silmatorkavalt häirima jäi - koreograafia latt oli seal viidud kohati niivõrd madalale, ent ka sellest ei suutnud mõned lauljad/näitlejad üle hüpata. Tom Sawyeri seiklustes annavad nii tantsud kui muu liikumine ühe olulise lisaväärtuse kogu lavastusele.

Jõudes lavastustöö ja lavastaja Peep Maasik'uni, siis on mul küll ainult ülivõrdelisi omadussõnu kasutada selle mehe kohta. Eks muidugi noortel lavastajatel tundub tihti see ideede pank olevat rohkem ägedatest uutest lahendustest/ideedest pungil, aga nii küps ja valmis lavastaja, kes alles oma esimesel kooliaastal sellise kompoti kokku keedab, kus kõik näib justkui täpselt ja fantaasiarikkalt ja eelkõige armastusega paika pandud - seda nii materjali kui trupi suunal, see paneb tema tulevasi töid erilise huviga ootama. Noorte tegijatega koostöö pani ka Anne Veesaarele hoopis teistmoodi mängusärtsu sisse. Tegelikult olen tema mängus, mõned aastad tagasi Palmse mõisas nähtud "Gertrud Stein"-ist alates, mingit pidevat arengut ja justkui mängulusti taasleidmist roll rolli järel märganud. Ja siin need noored justkui inspireeriks teda lausa eriliselt särama. Karol Kuntselist ma ei hakka pikemalt rääkimagi - kõik, mis ta teeb laval teeb on alati kogu hingega, ka laste ja noortetükid, ka projektipõhised väiksemad või suuremad sutsakad - tema Indiaani-Joe oli just nagu vaja - hirmuäratav! :) Ja nagu öeldud, siis see Tom Sawyer'i tüki "algus" tema poolt on üks teatriaasta meeldejäävamaid stseene! "Öelge kõigile, et Indiaani Joe on tagasi linnas!" :)

Lavastuse tempo oli äge ja eks Tom'i lood on omamoodi lühikesed ning neid tuleb ridamisi 9-10 tükki ja see hoiabki tempo pidevalt üleval. Ka lugude üleminekutest mitte ainuski kord ei hakanud lohisema. Kui midagi lihvida, siis natuke rohkem juhendamist vajaks õpetaja-rolli kaasatud näitleja. Pauke võiks rohkemgi kõlada :) Poiste värk ju... ent samas väiksematele vaatajatele mõeldes oli see TÄPSELT ideaalne paugu ja hirmu kooslus ning "Indiaanlase" distants publikust.

Minu seekordseks teatrikaaslaseks oli mu oma 11-aastane tütar ning tema kõkutas naerda pidevalt. Kordagi ei küsinud mis kell on või kaua see veel kestab, nagu üsna tihti on teatris-kinos juhtunud. Publikus näis olevat lapsi alates 2 või ehk pigem 3-aastastest, nii tüdrukuid kui poisse ja ka täiskasvanuid, kes olid üksi tulnud vaatama - ilmselt kuulnud kui hea asjaga on tegemist. Mängukoht on täiesti ideaalne - seikluspark - seiklusteks ju loodud. Aga see võimas mägi, mis kõrgus nii ees - lava taustaks kui ka kaitsvalt küljel, see andis sellise tugeva atmosfääritunde oma kõrgete puudega. Ilm ju natuke müristas ja umbes +25 kraadine lämbus aitasid omakorda luua tunnet, nagu toimukski kõik Mississippi osariigis ja vaatajad on kui osa linnarahvast, kes Indiaani Joe nimelise kurikaela ja Tom Sawyeri ning tema parima sõbra Huckleberry Finni seiklustes kaasa löövad.

Hinnang: 4/5 (Esimene date uue teatriga - TeMuFi - läks nii hästi, et ei jõua järgmist ära oodata :) Lastetükkidest parim, mida olen Eesti teatrites näinud pärast paari aasta tagust Tallinna Linnateateri "Krabat"-i. Sellest ka laste- ja noortetükkide arvestuses hinnanguks puhas 5. Kogu aasta teatrielamuste kaalukausil 4. Tuttav materjal ning "lastetükile" omane kergus... Aga väga-väga tugev ja fantaasiarikas kogu perele sobiv seiklus ja lavastus. Eks omamoodi hinnanguna enda eest räägib juba fakt, et need 2- ja 3-aastased, kes seda sellel tormieelsel laupäeval vaatamas olid, pidasid selle peaaegu 2 ja pool tundi hinge kinnipidades ja ringijooksmata-nutmata vastu. See lihtsalt oli nii põnev ja nii sobiv kogu perele - äsja kõndima õppinud lastest kuni vanamemmede ja -papideni välja. Kellel esimese kohtumisena Tomi ja tema sõprade seiklustega, kellel sajandat - kõik näisid ühtviisi olevat vaimustuses ja seiklustes igal sammul kaasas! Ja torm algas täpselt hetkel kui autoukse sai suletud ning kodutee rataste all alguse sai... need minu jaoks puudolevad paugud tulid taevast...
Mine vaatama kas lastega või lasteta - see on tõeliselt lahe elamus!)


Tekst lavastuse kodulehelt (fotod on pärit Tartu Postimehest):

TOM SAWYERI SEIKLUSED

Muusikaline koguperelavastus “Tom Sawyeri seiklused” toob vaatajateni loo suurest sõprusest ja kummalistest juhtumistest. Tom ja Huck ei jäta kasutamata ühtegi võimalust oma elu põnevamaks muuta. Milliseid seiklusi maailm nende teele toob? Kas õnnesärgis sündinud poisid ka sel korral terve nahaga pääsevad? Tule ja ela kaasa Tomi ja Hucki seiklustele.

Esietendus 3. augustil 2016 Tartu Seikluspargis.

Lavastaja PEEP MAASIK
Kunstnik Birgit Landberg(Must Kast)
Koreograaf JAANIKA TAMMARU(Must Kast)
Grimmikunstnik MARGIT LEPLA
Muusikaline kujundus TOOMAS LUNGE
Laulusõnad INGA LUNGE
Helitehnik STEN ARVI
Inspitsent ULVE VOHLA
Tõlkija ANNA BERGMANN

Osades
SILVER KALJULA(Must Kast)
KAAREL TARGO(Must Kast)
ANNE VEESAAR
KAROL KUNSTEL(Vanemuine)
JAUNE KIMMEL(Rakvere Teater)
MARI ANTON (TÜ VKA 12. lend)
MAARJA TAMMEMÄGI (TÜ VKA 12. lend)
KAROLIN JÜRISE (TÜ VKA 12. lend)
HANS KRISTIAN ÕIS (TÜ VKA 12. lend)
KRISTJAN POOM (TÜ VKA 12. lend)
RAGNAR KEKKONEN
MARGIT TAMM
ULVE VOHLA

Kestus 2h ja 30min, ühe vaheajaga.

neljapäev, 20. juuli 2017

Roosi nimi - Vanemuine


"Roosi nimi" sisenes mu ellu esimest korda 1987.aastal, seda lugu filmina videolt vaadates. Peaosades olid "veel mitte nii vana James Bond, ent just tollel ajal oma karjääri põhja kobav" Sean Connery ja "tollel ajal tõusev täht ja vaid 15 aastaselt rolli valitud" Christian Slater. Filmi ümber oli palju kisa ja kära, sest itaallased tahtsid sekkuda selle tegemisse. Lisaks ajasid tegijad õli tulle juurde, palgates kõrvalosadesse näitlejateks eriliselt koledaid näitlejaid ja ehitasid selle åmber omaette turundust. Neid koletisi aeti suisa üle maailma taga. Kui film valmis, sai sellest 1986.aasta Euroopa vaadatuim film. Sisust leiti kõikvõimalikke huvitavaid seoseid, mida tegijad sinna sisse ära peitsid, nagu näiteks raamatu nimi, mida kasutati, selleks oli Bologna Umberto ja Umberto Eco oli ju Bologna Ülikooli professor...

Järgmine kokkupuude oli peaaegu 20 aastat hiljem. Olin kõikides raamatuantikvariaatides ootenimekirjas, et kui Eco raamat, mis kunagi 90ndatel eesti keeles oli ilmunud, peaks mõnda antikvariaati ilmuma, siis saaksin selle sealtkaudu. Ei ilmunud ega ilmunud ja ei ilmunudki enne kui kunagi ilmus Eesti Päevalehe klassikute sarjas uue väljaandena. Eelmisel aastal meie seast lahkunud kirjaniku suurteose lugemiseni jõudsin lõpuks enam-vähem täpset 2 aastat tagasi ja lugemiselamuse kohta võib lugeda siit: http://danzumees.blogspot.com.ee/2015/08/roosi-nimi-umberto-eco.html

Ei saa öelda, et sellest raamatust erilises vaimustuses oleksin olnud. Kuigi krimka pool ja kogu keskaegne atmosfäär oli intrigeeriv. Ning muidugi kõik raamatute ja sealses loos justkui üheks tegelaseks oleva raamatukoguga seonduv. Mõelda vaid, et tollel ajal võis ühe lehekülje tegemiseks minna 6-12 kuud... See annab kogu asjale kõvasti perspektiivitunnetust. Kui olulised olid teosed ja kui väärtuslik oli raamat. Ent krimkale tasakaaluks kogu loos oli 13-14.sajandite ususõda ja esiketser Fra Dolcinoga seonduv ja need teemad tõmbasid lugemiselamust ja hoogu minu jaoks alla, sest teoloogilised teemad mind eriti ei huvita. Ehk sellist tüüpilist krimkadega seonduvat "ei saa maha panna enne kui viimane lehekülg on loetud" tunnet raamatuga ei tekkinud. Küll, aga tekkis tunne, et kogu lugu on üpris teatraalne ja sobivalt kogu lugu toimub peamiselt ühes kloostris ning seega sobiks ehk teatrisse teatavate mugandustega ideaalselt...

...eksisin...

Raamat oli väga pikk ja lugu ise nii mitmete niitidega kõikvõimalikesse teemadesse laiali, et isegi 3 ja poole tunniga polnud kaugeltki võimalik tegijatel seda edasi anda teatrilaval. Igatahes mitte sellise dramatiseeringuga.

Kuid kõigepealt tahaks öelda ka mõned kiidusõnad. Nimelt kogu kunstiline ja toetavate komponentide pool. Alates etenduse toimumiskohaks valitud Tartu tookiriku varemed - ideaalsema leidmine oleks päris raske. Tumepruun puust treppidega ülakorrusele (raamatukokku) dekoratiivne lava tagasein oli võimas ja vajalikku tooniandev. Elava tule kasutamine - kuigi raamatukogu tulekahju stseen on päras pähkel lahendada lavastajale, siis loodud lahendus oli okei (kuigi otseselt raamatut mittelugenu sellest ilmselt aru ei saa, et kõik need hinnalised teosed seal raamatukogus põlevad, mitte ainult üks - sest see raamatukogupõleng ja üldse raamatute tähtsus tollel ajal oli üks Eco raamatu lugemise adumisi, mis ühest küljest oli üks teose olulisemaid, ent mis jäi tükist siiski üsna vajakka... kuigi natuke riivamisi seda puudutataksegi).

Muusika, (munkadest) meeskoori kasutamine ja kooriseaded - väga tabav ja õiget atmosfääritunnet tekitav. Samuti mungarüüd ning grimm jm tehnilisemat laadi lavastuslikud küljed - kõik jättis väga hea mulje. Kogupilt jäi nö. "ilus".

Tulles tagasi selle dramatiseeringu juurde, siis see oligi peamine või isegi ainus põhjus, miks elamus ikkagi saamata jäi. Krimka põnevus mattub laval kõige muu teksti- ja teemaderohkuse alla ära. Õigemini põnevust kui sellist ei tekigi. Igav on. Kui raamatus oli suurem osa neid krimkavälised teemasid lihtsalt natuke tüütum lugeda kuid siiski vajalik kogu ajastupildi ja õige tunnetuse tekkimiseks, siis lugedes oligi asjadele rohkem aega mõelda ja teemadel olid algused ja lõpud... Teatrilaval oli teemasid, mis tekkisid ei-tea-kuskohast.... näiteks kogu Dolcino teema areng, mis raamatus jooksis pidevalt muu tegevustiku kõrval... tükis viidatakse sellele, aga mis, kes ja kus... see jääb õhku. Samuti näiteks Ubertino kardab, et inkvisiitor kuulutab frantsiskaanid ketseriteks ja vangistab ka tema ja Williami kui ta sinna kloostrisse tuleb... õigemini lavastuses jagab ta seda hirmu Williamiga just inkvisiitori saabumise eel. Aga kus kohast see hirm tuleb ja milleks, see jäi minu jaoks küll selgusetuks. Ja selliseid alguse ja lõputa otsi oli veel - lihtsalt mingid laused ja teemad visatakse õhku rippuma ja sinna nad jäävad - ei tea kus kohast tulevad ja edasi ka ei liigu... Ma usun, et see dramatiseering vajaks korrigeerimist, kärpimist ja mõnes kohas just edasiarendusi, et laval toimuv oleks vaatajale ka põnev ja huvitav ning eelkõige jälgitav ka raamatut lugemata.

Krimka puhul on minu jaoks oluline kas näha süüdlase vangerdusi, tema tegemistele kaasa elada ja silmuse koomaletõmbumise närvipinget tunda või hoopis vastupidi (ja sellised krimkad meeldivad mulle veelgi rohkem), ehk mõelda kaasa, kes on süüdlane - lugeda/märgata vihjeid ja koostada peas teooriaid - kes ikkagi on mõrvar? Vanemuise lavaloos ei ole ei ühte ega teist. Süüdlase tegemistest saab teada alles siis kui ta paljastatakse ja lavaloos endas ei ole üht ainsatki vihjet, et saaks kuidagigi ära arvata, kes ikkagi neid munkasid seal kloostris tapab.... Kuna ma raamatulugemisest mõrvarit mäletasin, siis jälgisin teda, aga lavastus ei paku selles mõttes isegi jälgimisnaudingut. Raamatut lugedes oli põnev avastada ka see mõrvamise moodus, aga raamatut lugenuna jäi see pinge lavastusest saamata.

Eks see, et teise vaatuse alguses oli märgata mitmeid tühje toole, näitas samuti ära publiku suhtumise. Usun, et minule, kes ma seda raamatut olin lugenud, oli ka laval toimuvat natuke kergem jälgida, sest lugu ise oli tuttav ja need puuduolevad osad dramatiseeringust sain mälu järgi juurde fantaseerida. Kujutan ette, et need kes raamatut lugenud pole, neil võib kogu asja jälgimine olla üpris raske ning nii mõnedki asjad jääda segaseks.

Kui rääkida näitlejatest, siis otseselt kellelegi midagi rolli mõttes etteheita pole. Mähar oli minu jaoks liiga noor Williami rolli, tema tähtsus ja au oleks põhjendatum kui ta oleks olnud vanem. Mähar ise tegi rolli ära, ent tema karjääris see ilmselt mingi ereda tipphetkena särama ei jää. Noore noviitsi Adso rollis Karl Laumets on näitlejana väga sümpaatne. Kurvad silmad ja nooreks õpipoisiks väga sobiv. Adso, kes nö. kogu loo rahvale jutustaja rolli samuti täidab, on seeläbi justkui publiku jaoks "oma mees seal keskaja kloostris"... Seda oleks võinud kuidagi lavastuslikult ja miks ka mitte sisuliste rõhkudega kavalalt manipuleerides ära kasutada emotsioonide tekitamiseks.Näiteks tema armulugu kogu loo ainsa naistegelasega oleks tahtnud isegi rohkem näha... seda valusamana oleks ju tundunud tüdruku kinnivõtmine ja noviitsi võimetus oma armastust päästa (siinkohal tuleb jällegi kiita lavastaja Tanel Jonast, et noorte seksistseen oli kavalalt lavastatud "tantsuna")... Küll aga Laumetsa vaadates või õigemini kuulates lähevad mõtted alati sellele, et miks lavakas teda logopeedi juurde ei saadetud... Minu teatrikaaslane ütles, et tal oli kohati isegi raske temast aru saada. Mina sain aru küll kõigest, aga paratamatult läheb osa tema jutu mõtetest kaduma, sest kuulajana keskendud valele asjale. S-i susistamisest on võimalik lahti saada. Olen oma lapsega selle kadalipu läbi käinud. Lisaks on mitmed näitlejad oma keele-korrigeerimistest rääkinud, see on ju nende esmane töövahend. Hiljuti kuulasin Üllar Saaremäe juttu sellest kuidas ta lavaka eelkatsetel kõrvale praagiti, aga mees võttis kätte ja sai oma tähed korda ning päris katsetel kõik imestasid, kui kiiresti see muutus oli toimunud ja Üllar saigi lavakasse sisse (tänapäeval vist diktsioonile vastuvõtukatsetel rõhku ei panda ja isegi hiljem seda nii oluliseks ei peeta? sest Laumetsa juhtum pole ju ainus)... Seevastu nautisin Priit Strandbergi rõhutatult teravat diktsiooni. Oma terava s-iga ja just piisavalt hoomatavate nõksudega muutis ta oma inkvisiitori mõnusalt ebameeldivaks. Justkui perversne kirikuisa, kes vabal ajal ka kirikukoori poisse ebasündsalt ära kasutab... ning naudib kui kellelegi saab kõva karistuse määrata... olles ise libe ja silutud juustega - väga hästi loodud ja lahendatud karakter Priidult. Teine lavastuse lemmikroll tuli Leino Rei'lt. Vaadates teda, mõtlesin mitu korda, et keegi ei sobiks sellesse rolli paremini. Ühest küljest väga usutav, teisest küljest mõnusalt karakterit loov oma väikeste omapäradega, mis on just sellele karakterile Leinol poogitud juurde. Vaatasin teisest reast ja ühes stseenis oli ta üsna lähedal publikule ja silmade kinnihoidmine ja justkui ehmatamine kui inkvisiitor teda kõnetab - väga väike detail, aga nii mõnusalt nauditav - mängitud, aga samas ehtne ning seeläbi publiku ka asja sisse toov... selle tüki juures on ju eriti mõnus kui unustad, et elad samal ajal ise 700 aastat hilisemas ajas ning tunned end hetkekski seal -  keskaegses Itaalia kloostris. Kolmandaks tahaks mainida Alo Kurvitsa väikse, aga väga tugeva energiaga rolli. Tal on nii nauditavalt kõlav ja selge hääl ja tema keskmisest hoogsam mängustiil sobis Roosi nime mungarolli ideaalselt... kahjuks teda siiski kauaks laval pole, sest üsna alguses langeb ka tema mõrvari ohvriks...

Samuti on mingit uut värskust viimasel ajal märgata Jaan Rekkori mängus... Vaadates teda Sarabandis mõtlesin, et Ester paneb kõik vanamehed enda ümber ennast pingutama ja tunduvalt oma viimastest rollidest paremaid rolle tegema, aga ka Roosi nimes on Rekkor sama sügav. Ta on ikka vanameister selle kõige aupaklikumas mõttes. Vinge hääl, kohalolu laval. Kui ta mängus oli, tõmbas justkui paratamatult tähelepanu endale, ka hetkedel kui ta mitte midagi ei teinud. Veel tahaks mainida Veiko Porkanen-i, kelle teistest tugevamate karakteristikutega munk (leepra-grimm, küürselg ja lonkamine) ja "loll", kes arvab, et on "tark"... mõjus ka ühe tugeva ja õnnestunud karakterina. Riho Kütsarilt üks tema läbi aegade parimaid rolle - hoogsalt ja õige pisut teistmoodi kui temalt on harjunud nägema, aga kahjuks oli teda ka liiga vähe... Ülejäänud mungad jäid halli massi või tegid oma tavapärase headusega rollid. Ent nagu mainitud, siis näiteljad on kõik siin tasemel.

Ma ei tea ka valemit kuidas seda lugu teatrilava jaoks huvitavama ja sisukamana dramatiseerida... kas võtta näiteks põhiteemad: eelkõige muidugi kriminull ise ja keskenduda ainult sellele? Või tuua sisse ka lisaks raamatud/raamatukogu (kusjuures Eco raamatust jäänud tunnetus, et see kogu raamatukogu oli üks suur labürint, seda tunnetust ei jäänud lavastusest üldse... üldse kogu raamatukoguteema ei pääsenud piisavalt mõjule), noore noviitsi ja tüdruku armastuslugu (sh. munkadel ju lihaline/füüsiline armastus on keelatud ja kogu sellega seonduv), homoseksualism tolles ajas ja tolles kloostris, muidu munkade omavahelised suhted... Ja keskendudagi ainult nendele teemadele... jätta kogu see ketserlus ja erinevate usulahkmete teemad kõrvale... lisaks vajaks see kriminaalne pool lavaletoomisel natuke abi. Mõtted mida lugedes mõtled ja detailid, mida välja loed, aitavad seda pinget tekitada, ent laval on vaja visuaalselt tunduvalt rohkem... näiteks mitte seda, et kusagil leiti surnu ja siis see laip tuuakse publiku ette lavale, vaid palju põnevam oleks see kui mõrv ja suremine toimuks vaatajate silmade all. Eriti poolpimedas, toomkiriku varemete vahel...

Dramatiseeringu aluseks olev raamat ise peidab endas nii palju austusavaldusi ja viiteid tegelikele ajaloolistele juhtumitele. Üks mõnus leid, mille peale ma alles nüüd tulin, kuigi ka raamatut lugedes mõtlesin, et peategelane William oli Baskerville'st... ja see muidugi viis mõtted Sherlock Holmes'ile... aga ka tema abiline Adso... see ju kõlab peaaegu nagu Watson... Ilmselt veel üks Eco keeleline mäng ja homaaž :)

Neile, kes pole raamatut lugenud, ega ei tea sisust midagi, siis paar lauset loo lähtekohast - On aasta 1327. Abt on kutsunud endise inkvisiitori oma kloostris juhtuvaid mõrvu lahendama. William Baskerville'st tulebki koos oma õpipoisiga ja esimesele, nende saabudes juba juhtunud mõrvale, järgneb ridamisi teisi... Samal ajal käivad ususõjad ning kunagi ei tea, kas oled õiges usulahus või vennaskonnas või mitte. Mungad kloostris on kõik natuke omamoodi, erinevatest riikidest, erinevate haritusastmega ja salapärased. Lisaks on seal raamatukogu, kuhu kedagi peale raamatukoguhoidja sisse ei lubata. William koos noviits Adsoga hakkavad pusletükkide haaval pilti kokku panema, kuni mõrvari paljastamiseni. Lisaks on seal mitmeid kõrvaljooni, mis tulevad ja lähevad ning muudavad elu kloostris elavamaks.

Hinnang: 2+/3- (Ei jäänud rahule. Eelkõige dramatiseeringuga, sest ei olnud huvitav. Lõpus natuke elavnes ja võib-olla aitas kaasa ka saabunud pimedus ning elava tule mõjulepääsemine. Samuti muutus kogu pilt elavamaks kui Priit Strandbergi inkvisiitor saabus. Mingid jõujooned tekkisid ja asi hakkas lahenema ning sellepärast tekkis natuke särtsu sisse. Kui sisu kõrvale jätta, siis lavastatud oli võimsalt ja sobivalt. Huvitav ja sobiv leid oli kaasata meeskoor munkadeks ning üldse need võrratud kooriseaded. Kunstiliselt ilus igas mõttes ja lisaks pakuti nii mõnedki head rollid. Kuid kuna minu jaoks on sisu kõige olulisem ja see lonkas dramatiseeringus natuke mõlemat jalga, siis sellest ka see rahulolematus.)

----------------

Tekst lavastuse kodulehelt (foto on pärit Vanemuise FB seinalt):

Roosi nimi
DRAAMA TARTU TOOMKIRIKU VAREMETES
Lavastaja ja dramatiseerija Tanel Jonas
Romaani tõlkija Merike Pau
Kunstnik Kristjan Suits
Helilooja Priit Strandberg
Koormeister Piret Talts
Liikumisjuht Marika Aidla
Osades Andres Mähar, Karl Laumets, Jaan Rekkor (Eesti Draamateater, Endla), Karmo Nigula (Eesti Draamateater), Priit Strandberg, Riho Kütsar, Veiko Porkanen, Linda Kolde, Jaanus Tepomees, Leino Rei, Ardo Ran Varres, Raivo Adlas, Alo Kurvits, Artur Nagel, Rasmus Kull, Matis Merilain, Oliver Timmusk ning Vanemuise ooperikoor

Umberto Eco romaani instseneering

Esimest korda Eesti lavale jõudev maailmakuulsa kirjaniku ja semiootiku, Tartu Ülikooli audoktori Umberto Eco romaan „Roosi nimi” (1980) ühendab endas põnevusloo, sissevaate keskaja kultuuri ja maailma ning semiootilise ristsõnamõistatuse.

1327. aastal saabub frantsiskaani munk koos noore noviitsiga Itaalia Alpides asuvasse benediktlaste kloostrisse, kus tuleb lahendada ühe munga kummaline surmajuhtum. Hakkab arenema kuritegude ahel, mille niidid viivad kloostri raamatukokku.

Lavastus sünnib Tartu toomkiriku varemetes, mille esimesed müürid pandi püsti 13.sajandil ja kus aastatel 1806-1981 paiknes Tartu Ülikooli raamatukogu.

2016. aastal valis “Oxford Dictionaries” inglisekeelse väljendi “post truth” aasta sõnaks. See tähendab, et me elame maailmas, kus tõde on minetanud oma tähtsuse, muutunud millekski vanaks, tolmunuks ja ebaoluliseks. Mina olen alati arvanud, et iha tõe järele on üheks põhiliseks käivitavaks jõuks. Kui tõde on nüüd miski, mis on möödas, siis kas me peame leidma endale uue käivitusmehhanismi? Või uue tõe? See lavastus räägib otsimisest. Ja leidmisest. Ja sellest, et otsides üht, võid leida hoopis midagi muud. Tanel Jonas, lavastaja

Esietendus 13. juulil 2017 Tartu Ülikooli muuseumi toomkiriku varemetes